VAADAKEM kord lähemalt kõiki neid, kes tänapäeval eriti agaralt vaimset õpetajat otsivad ning teda sisemise ülevusega ootavad. Nende endi arvamuse kohaselt on nad oma vaimu juba põhjalikult ette valmistanud, et teda ära tunda ja tema sõna kuulda võtta.
Täpsemal vaatlusel näeme aga üsnagi palju erimeelsusi. Näiteks mõjus Kristuse missioon paljudele inimestele hoopis kummalisel viisil. Nad lõid endile sellest väära ettekujutuse. Põhjuseks oli, nagu tavaliselt, upsakus ja ebaõige enesehinnang.
Kui varem pöörduti Jumala poole aukartlikult ning jumaliku ja inimliku selget ja sügavat eristamist peeti enesestmõistetavaks, siis nüüd on selle asemele ilmunud ühelt poolt vinguv kerjamine – tahetakse alati ainult saada, aga seejuures ei taheta mitte mingi hinna eest ise midagi teha. Võetakse omaks küll paluge, aga et sellega kaasneb ja tehke tööd, töötage enda kallal, sellest ei taheta midagi kuulda.
Teiselt poolt peetakse end aga nii sõltumatuks ja iseseisvaks, et arvatakse kõigega ise hakkama saavat ja mõningase pingutusega tõusvat kasvõi jumaluse taoliseks.
Palju on selliseidki, kes ainult nõuavad ja ootavad, et Jumal peaks nende järele jooksma. Kui ta kord juba oma poja saatis, siis tunnistas ta sellega, kui väga ta on huvitatud, et inimesed talle läheneksid, ning et ta neid tõenäoliselt koguni vajab!
Kõikjal, kuhu ka ei vaataks, on leida ainult ülbust, aga mitte alandlikkust. Puudub õige enesehinnang.
Et olla tõepoolest inimene ning sellisena tõusuteele asuda, peab inimene kõigepealt oma kunstlikult aujärjelt alla tulema.
Täna istub ta vaimselt täispuhutuna mäe jalamil kasvava puu otsas, selle asemel et mõlema jalaga tugevalt ja kindlalt maapinnal seista. Seetõttu ei saa ta kunagi mööda mäekülge üles ronida, kui ta enne puu otsast maha ei tule või sealt alla ei kuku. Aga vahepeal on kõik need, kes maa peal tema puu all rahulikult ja mõistlikult oma teed käisid ning kellele ta suureliselt ülalt alla vaatas, tõenäoliselt juba üles tippu välja jõudnud.
Siiski on asjade kulg seal puu otsas istujale abiks, sest puu langeb ükskord kindlasti maha, ning juba üsna peatselt. Ehk tuleb siis inimene jälle mõistusele, kui ta peadpööritavast kõrgusest nii rängalt alla kukub. Siis on aga tema jaoks ka ülim aeg, viivitada pole enam tundigi.
Praegu mõtlevad paljud, et elu saab vanamoodi logeldes edasi elada, nagu on tehtud aastatuhandeid. Mugavalt oma tugitoolides lesides oodatakse vägevat abimeest.
Aga kuidas nad seda abistajat endale ette kujutavad! See on tõepoolest haletsusväärne.
Kõigepealt ootavad, või täpsemini, nõuavad nad talt, et tema rajaks igaühele tee üles valguse poole! Tema peab selleks vaeva nägema, et igale ükskõik missuguse konfessiooni pooldajale tõeteed sillutada! Tema peab tegema selle tee nii kergeks ja arusaadavaks, et igaüks võiks seda vaevata mõista. Tema sõnad peavad olema valitud nii, et nende õigsus veenaks igaüht ja otsekohe.
Niipea kui inimene peab sealjuures ise vaeva nägema ja ise mõtlema, ei ole see enam mingi õige abimees, sest kui ta on kutsutud oma sõnaga õiget teed näitama, siis peab ta loomulikult ka inimeste eest hoolt kandma. Tema asi on inimesi veenda, neid äratada! Kristus ohverdas ju isegi oma elu.
Kõigil, kes ikka veel niiviisi mõtlevad (aga neid pole tänapäeval sugugi vähe), ei tasu hakata ennast üldse vaevama, sest sõgedate neitsite kombel on neilgi üsna varsti juba liiga hilja!
Tema aga ei ärata neid kindlasti, vaid laseb neil rahulikult edasi magada, kuni värav sulgub ja nad ei leiagi enam pääsu valguse kätte, sest nad ei ole suutnud end õigel ajal ainelisuse vallast vabastada, milleks tema sõna neile ometi teed näitas.
Inimene ei ole sugugi nii väärtuslik, nagu ta endale ette kujutab. Jumal ei vaja teda, vaid tema vajab oma Jumalat!
Kuna tänapäeval, oma niinimetatud progressis inimkond õieti enam ei teagi, mida ta tegelikult tahab, peab ta lõpuks tunda saama, mida ta peab!
Sellised otsijad ja üleolevalt kritiseerijad otsitavat ei märkagi, niisamuti nagu tookord möödusid paljud Temast, kelle tulekuks oli ilmutuste läbi juba kõik ette valmistatud.
Kuidas saab vaimset õpetajat endale niiviisi ette kujutada!
Ta ei tee inimkonnale karvavõrdki mingeid järeleandmisi ning kõikjal, kus temalt midagi oodatakse, ta hoopis nõuab!
Ometi igaüks, kes suudab tõsiselt mõelda, tunneb otsekohe, et just ärksa mõtlemise range, kompromissitu nõudmine ongi parim, mida sügavale vaimsesse loidusse vajunud inimkond oma päästmiseks vajab. Just sellega, et õpetaja nõuab inimestelt oma sõnade mõistmiseks kogu aeg vaimset aktiivsust ning tõsist tahet ja pingutust, lahutab ta terad sõkaldest juba algusest peale mängleva kergusega. Selles on jumalike seaduste automaatne toime. Ka siin saavad inimesed just seda, mida nad tegelikult tahavad.
On aga veel üks liik inimesi, kes peavad end vägagi aktiivseks. Muidugi mõista on nad loonud õpetajast endale täiesti teistsuguse ettekujutuse, nagu seda nende juttudest võib välja lugeda. Ometi ei ole see nägemus sugugi vähem groteskne, sest nad ootavad tulemas … vaimuakrobaati!
Nagunii arvavad tuhanded ja tuhanded, et selgeltnägemine ja selgeltkuulmine, selgelttunnetamine jms on suured edusammud, mida need tegelikkuses siiski ei ole. Sellised äraõpitud, arendatud või isegi sünnipärased võimed ei suuda kunagi tõusta maistest köidikutest kõrgemale. Et nad on piiritletud ainult madalamate sfääridega, siis ei saa nad seada endale mingeid kõrgemaid eesmärke ning on seetõttu üsnagi väärtusetud.
Kas tahetakse inimkonda sellega arenguteele aidata, et talle samal tasemel olevaid peenekoelisi asju näidatakse või teda niisuguseid asju nägema ja kuulma õpetatakse?
Sellel ei ole midagi tegemist vaimu tegeliku arenguga, ja niisama vähe on sellel mõtet ka maistes toimingutes. Need on vaid vaimsed kunsttükid ja ei midagi enamat, huvitavad küll üksiku inimese jaoks, aga kogu inimkonnale ilma igasuguse väärtuseta!
Üsna kerge on mõista sääraste inimeste igatsust niisuguse õpetaja järele, kes oskaks kõike sedasama veel paremini kui nemad ise. Kuid on suur hulk neidki, kes lähevad veel palju kaugemale, kuni naeruväärsuseni, ja sellegipoolest võtavad kõike ülitõsiselt. Nende jaoks on tõelise õpetaja üks põhitunnuseid näiteks seegi, et too … ei tohi külmetuda! Kes võib külmetuda, see on juba maha kantud, sest ta ei vasta nende arvates ideaalsele õpetajale. Kes on tugev, see peab juba oma vaimujõul igal juhul kõikidest püünistest ja esmajoones sellelaadsetest pisiasjadest kindlasti üle olema.
See kõlab võibolla veidi kunstlikult ja naeruväärselt, aga pärineb siiski tõsielust ning meenutab kunagisi hõikeid: Kui sina oled Jumala Poeg, siis aita ennast ise ja astu ristilt maha! Seda karjutakse täna veel enne, kui taoline õpetaja on üldse nähtaval!
Vaesed, mõistmatud inimesed! Kui keegi oma keha nii ühekülgselt treenib, et see vaimujõul aeg-ajalt tundetuks muutub, siis ei ole ta sellepärast veel mingi väljapaistev vaimuhiiglane. Need, kes teda imetlevad, on nagu lapsed, kes sajandeid tagasi ammulisui ja särasilmi rändtsirkuse artistide kondiväänamist vahtisid, kusjuures neis tärkas põletav soov ka ise millegi sarnasega hakkama saada.
Ja nagu tookord lapsed selles täiesti maises valdkonnas ei ole tänapäeval väga paljud niinimetatud vaimu- või jumalaotsijad vaimsel alal sugugi kaugemale jõudnud!
Mõelgem siit korraks edasi: vanade aegade ringirändavad artistid, kellest ma äsja rääkisin, arendasid end üha enam ja enam ning neist said tsirkuseakrobaadid ning varieteekunstnikud. Nende meisterlikkus kasvas tohutult ja tänapäeval jälgivad tuhanded hellitatud vaatajad neid etendusi iga päev uue, lakkamatu imetluse ning sageli ka sisemise värinaga.
Kuid kas nad sellest midagi ka endale saavad? Mida nad nendelt etendustelt kaasa võtavad? Hoolimata sellest, et nii mõnigi akrobaat laval isegi oma elu kaalule paneb. Mitte kõige vähematki, sest ka oma ülimas täiuslikkuses jäävad need trikid alati ainult varieteede ja tsirkuste pärisosaks. Nad on alati ainult meelelahutuseks ega vii inimkonda milleski edasi.
Selliseid akrobaatikanumbreid vaimses vallas peetakse aga praegu suure õpetaja mõõdupuuks!
Jätkem säärastele inimestele nende vaimsed klounid! Nad kogevad üsna pea, kuhu see viib! Nad ei tea ka, mille poole nad sellega püüdlevad! Nad kujutlevad, et suur on ainult see, kelle vaim valitseb keha nii hästi, et see enam ühtegi haigust ei tunne!
Iga selletaoline koolitus on ühekülgne, ja ühekülgsus toob kaasa ainult häda ja haigusi! Selliste asjadega ei tugevdata vaimu, vaid ainult nõrgestatakse keha! Niiviisi rikutakse keha ja vaimu mõistlikuks harmooniaks vajalik tasakaal ning kogu lugu lõpeb sellega, et niisugusest halvasti koheldud kehast lahutab vaim end viimaks palju varem, sest keha ei suuda talle enam tagada maiste kogemuste omandamiseks vajalikku tugevat, tervet resonantsi. Need kogemused jäävad vaimul seega saamata ning ta saabub sealpoolsesse maailma ebaküpsena ja peab oma maise kehastuse veel kord läbi elama.
Need on vaimsed trikikesed, ei midagi rohkemat. Neid tehakse maise keha kulul, mis tegelikult peaks vaimu hoopis aitama. Keha kuulub vaimu ühte arenguperioodi. Kui teda nõrgestatakse ja alla surutakse, ei ole tast ka vaimule kuigi palju kasu, sest tema kiirgus on siis liiga mannetu, et vaimule ainelises maailmas elamiseks täit jõudu anda.
Kui tahetakse endas mingit haigust maha suruida, siis tuleb kehale vaimse ekstaasiga survet avaldada, umbes samamoodi, nagu hirm hambaarsti ees valu pärsib.
Niisugust tugevat stimulatsiooni võib keha küll üks või ka mitu korda ilma viga saamata välja kannatada, aga mitte pidevalt, sest siis on tõsised kahjustused vältimatud.
Ja kui mõni õpetaja seda teeb või soovitab, siis ei ole ta õpetaja nime väärt, sest ta patustab sellega Kõiksuse loomulike seaduste vastu. Inimene peab Maa peal elades hoidma oma keha kui talle usaldatud varandust ning püüdlema vaimu ja keha mõistliku harmoonia poole. Kui seda ühe poole allasurumisega häiritakse, siis ei ole enam juttugi tõusuteel edasiminekust, sest inimese maise, üldse materiaalse elu ülesande täitmine on tõsiselt takistatud. Pidades silmas vaimu võimalusi materiaalses elus, jääb selle jõuküllus seejuures kasutamata, kuna ta ei vaja selleks mingil juhul aheldatud, vaid vaimuga harmoneeruvat keha!
See, keda selletaoliste trikkide põhjal kutsutakse meistriks, ei küüni isegi õpilaseni, kellel pole inimvaimu ülesannetest ja arenguvajadustest vähimatki aimu! Ta teeb vaimule koguni kahju.
Üsna varsti ja valuliselt jõuavad sellised oma rumaluse äratundmisele.
Iga valeõpetaja peab läbima kibedad katsumused! Tema enda areng sealpoolses maailmas saab alata alles siis, kui ka kõige viimane kõigist neist, kelle arengut ta oli oma vaimse kergemeelsusega pidurdanud või koguni eksiteele juhtinud, on lõpuks jõudnud tõe äratundmisele. Niikaua kuni tema raamatud ja kirjutised siin maa peal veel mõju avaldavad, hoitakse teda teises ilmas kõvasti kinni, isegi kui ta on jõudnud seal vahepeal paremale arusaamisele.
Kes soovitab okultset koolitust, see annab inimestele leiva asemel kivi ja näitab sellega, et tal ei ole sealpoolses ilmas tegelikult toimuvast, veel vähem aga kogu maailma asjadest kõige vähematki aimu!