Ärgake, oh inimesed, oma ränkraskest unest! Vaadake kordki seda vääritut koormat, mida te kannate, mis kirjeldamatu vintskusega lasub miljonite teiesuguste turjal. Visake see minema! On see tassimist väärt? Ei ainsatki hetke!
Mida see endas kätkeb? Ainult tühje sõklaid, mis tõe tuules pelglikult laiali lendavad. Te olete oma aega ja jõudu asjata raisanud. Seepärast purustage ahelad, mis teid rõhuvad, tehke end lõpuks ometi vabaks!
See, kes jääb seesmiselt seotuks, jääb ka igavesti orjaks, olgu ta kasvõi kuningas.
Te seote end kõigega, mida te püüate ära õppida. Mõelge ise – millegi õppimisega surute ennast võõrastesse vormidesse, mida teised on välja mõelnud, kammitsete end tahtlikult võõra tõekspidamisega, omandate ainult seda, mida teised on neis endis ning endi jaoks läbi elanud.
Ja veel – midagi pole ühtviisi kõigi jaoks! Mis ühele kasuks, võib olla teisele kahjuks. Täiuslikkuse poole tuleb igaühel läbida oma tee. Toeks sellel teel on need võimed, mida inimene endas kannab. Nende järgi peab ta joonduma, nende najal ka edasi minema! Muidu jääb ta iseendale võõraks, jääb alati äraõpitu kõrvale, mis ei saa temas kunagi elustuda. Kõik saavutused on talle sellega välistatud. Ta vegeteerib, igasugune areng on võimatu.
Pange tähele, kes te tõsiselt Tõe ja Valguse poole püüdlete:
Teed Valguse poole peab igaüks iseendas kogema, peab selle ise leidma, kui ta tahab selles kindel olla. Täielikult mõista võib ainult seda, mis on seesmiselt läbi elatud, mille kõiki külgi on tunnetatud!
Mure ja ka rõõm koputavad pidevalt uksele, et meid sellega virgutada ja vaimsele ärkamisele üles raputada. Väga sageli vabaneb inimene siis mõneks hetkeks kogu argipäevaelu tühisusest ja tunnetab nii õnnes kui ka valus aimamisi oma ühtekuuluvust vaimsusega, mis voolab läbi kõige elava.
Aga kõik on ju elus, midagi pole surnud! Õnnelik on see, kes taolisi ühtsusehetki tabab ja talletab ning nõnda end kõrgemale tõstab. Seejuures ei tohi takerduda jäikadesse vormidesse, vaid igaüks peab vastavalt oma seesmistele vajadustele end ise arendama.
Ärge hoolige pilkajatest, kellele vaimne elu on veel tundmata! Nagu joomauimas, nagu haiged seisavad nad suure loometöö ees, millel ometi on meile nii palju anda. Nagu pimedad liiguvad nad kobamisi läbi maise elu ega märka midagi kogu sellest ülevusest, mis neid ümbritseb!
Nad on eksituses, nad magavad, sest kuidas muidu saaks keegi näiteks ikka veel väita, nagu eksisteeriks ainult see, mida ta näeb? Et seal, kus ta ei suuda oma silmadega midagi näha, ei olegi mingit elu? Et koos tema keha surmaga lakkab ka tema enda olemine, ainult sellepärast, et oma lühinägelikkuses pole tema silmad suutnud teda vastupidises veenda? Kas pole ta juba küllalt tihti kogenud, kui piiratud on silmade nägemisvõime? Kas ta ikka veel ei tea, et see sõltub ruumi ja ajaga seotud aju suutlikkusest? Et seepärast kõike, mis ulatub üle ruumi ja aja, ei saagi silmadega tõdeda? Kas see loogika pole ühelegi neist pilkajatest veel selgeks saanud? Vaimuelu ehk sealpoolsus, nagu seda samuti nimetatakse, on siiski midagi niisugust, mis asub ruumi ja aja maisest käsitlusest tervenisti kõrgemal ning vajab mõistmiseks ka samalaadseid vahendeid.
Aga meie silmad ei näe isegi kõike seda, mis mahub ruumi ja aja raamidesse. Mõelge veetilgale, mille täielikku puhtust võib igaüks oma silmaga näha ning kus läbi mikroskoobi paistavad miljonid elusolendid, kes seal halastamatult võitlevad ning üksteist hävitavad. Kas pole mõnikord vees ja õhus pisikuid, mida silm ei näe, kuid mis suudavad kogu inimese keha täielikult hävitada? Läbi võimsate instrumentide saab aga neidki näha.
Kes söandaks seepeale veel väita, et ta ei näe enam midagi uut või koguni tundmatut, kui nende instrumentide võimsust veelgi suurendada? Suurendage seda tuhat korda, miljion korda, aga nähtule ei tule ikka mingit lõppu. Teie ees avanevad üha uued maailmad, mida te ei võinud seni näha ega ka tunda, kuid mis olid sellegipoolest olemas.
Loogiline mõtlemine viib samasugustele järeldustele kõikide nende tulemuste kohta, mida teadused on suutnud seni saavutada. See räägib pidevalt jätkuvast arenemisest, millele ei tule kunagi lõppu.
Mis see sealpoolsus siis ikkagi on? Paljusid eksitab see sõna. Sealpoolsus on lihtsalt kõik see, mida ei saa maiste vahenditega tunnetada. Kuid maised vahendid ongi silmad, aju ja teised kehaosad, aga ka instrumendid, mis aitavad nende haaret laiendada ning oma ülesannet paremini täita.
Võib öelda ka nii, et sealpoolsus on see, mis on sealpool meie füüsiliste silmade vastuvõtuvõimet. Aga siin- ja sealpoolsus ei ole teineteisest eraldatud! Ei mingit lõhet! Kõik loodu on üks tervik, üks jõud voolab läbi nii siin- kui ka sealpoolsuse. Kõik elab ja tegutseb selles ühes ja samas eluvoolus ning on seetõttu lahutamatult seotud. Nüüd on arusaadav ka järgnev tõdemus:
Kui mingi osa tervikust haigestub, peab selle mõju olema tuntav ka teistes osades, nii nagu füüsilise keha puhul. Mingis teises osas leiduv haige aines voolab nüüd samalaadsete külgetõmbe toimel esimesse, juba haigestunud ossa, niiviisi haigust veelgi süvendades. Ja kui seda haigust ei saa ravida, siis järelikult on hädavajalik haige koht jõuga välja lõigata, et tervik ei peaks kogu aeg kannatama.
Seepärast muutke oma mõtteviisi. Pole olemas ei siin- ega sealpoolsust, on ainult üks terviklik olemine! Vahetegemine on üksnes inimese enda väljamõeldis, kes ise ei suuda kõike näha, aga peab ennast kogu talle nähtava maailma nabaks ja tipuks. Sellegipoolest on tema tegutsemisulatus avaram. Eksliku vahetegemisega seab ta aga ise endale tõkkeid, takistab vägivaldselt oma arengut ning annab ohjeldamatule fantaasiale voli grotesksete kujutelmade maalimiseks.
On siis midagi imeks panna, kui selle tulemusena paljud ainult skeptiliselt naeratavad, teised aga loovad endale haiglaslikust kummardamisest orjastava või fanatismiks manduva kultuse? Keda peaks veel üllatama arglik kartus, koguni hirm ja õudus, mis siinjuures mõningaid inimesi valdab?
Jätke see kõik! Milleks niisugune piinlemine? Rebige maha tõke, mida inimesed oma eksituses üritavad püstitada, kuid mida ometi pole kunagi olnud! Teie senised väärarusaamad on selleks ekslikuks aluseks, millele te kogu aeg püüate asjatult rajada tõelist usku ja seesmist veendumust. Seejuures komistate seisukohtadele ja karidele, mis teid kõigutavad ning kahtlema panevad voi sunnivad teid kogu ehitust veel kord oma kätega maha kiskuma ning lõpuks ehk koguni lootusetult või pahameeles kõike sinnapaika jätma.
Kahju kannate seejuures ainult teie üksi, kuna see pole teie jaoks edasiminek, vaid paigalseis või koguni tagasilangus. Tee, mida teil ükskord tuleb nagunii käia, muutub seeläbi ainult pikemaks.
Kui olete lõpuks hakanud mõistma kõiksust kui ühtset tervikut, nii nagu ta ongi, ega jaota seda enam siin- ja sealpoolsuseks, siis olete õigel teel, mida mööda jõuate tõelisele eesmärgile ligemale ning edasiminek pakub teile rõõmu ja rahuldust. Siis suudate ka palju paremini tunda ja mõista neid vastastikuseid toimeid, mis läbivad elava, sooja pulseerimisena kogu kõiksust, sest igasuguse tegevuse kutsub esile ja hoiab käigus üks ja seesama jõud. Siis koidab teile Tõe Valgus!
Te veendute peagi, et paljud pilkajad lähtuvad ainult oma mugavusest ja mõttelaiskusest, sest seniõpitut ja vanu arusaamu ületada ning midagi uut rajada nõuaks vaeva. Teistel segaks see nende väljakujunenud elukorraldust ning põhjustaks neile sellega ebamugavusi.
Laske neil olla, ärge sellistega vaielge, vaid aidake oma teadmistega neid, keda ei rahulda maised naudingud, kes otsivad siin enamat kui ainult võimalust looma kombel oma kõhtu täita. Ärge peitke oma annet, jagage nendega oma arusaamu, sest koos andmisega rikastuvad ja kinnistuvad tagasimõju kaudu ka teie enda teadmised.
Universumis kehtib igavene seadus, et kui jutt on püsiväärtustest, siis võib ainult ise andes ka midagi vastu saada! Nagu Looja enda püha tahe läbib see sügavalt kogu tema loomingut. Saada – see tähendab omakasupüüdmatult anda, aidata, kus seda vajatakse, mõista nii oma ligimeste muret kui ka nõrkusi, sest see ongi tõeline ja lihtne tee Kõrgeima poole!
Ja kui seda tõsiselt püüda, antakse teile viivitamatult abi ja jõudu juurde! Üksainus siiras ja sügavalt tunnetatud soov midagi head teha ning teiselt poolt, mis on teile praegugi veel nähtamatu, lõhestatakse nagu leegitseva mõõgaga tõke, mille teie oma mõtted on seni ise püstitanud, sest te kuulute ju tõepoolest ühte ning olete tihedalt ja lahutamatult seotud kogu sealpoolsusega, mida olete seni kartnud, eitanud või igatsenud.
Tehke proovi. Teie mõtted on nagu käskjalad, keda te välja saadate ning kes tulevad tagasi, kaasas raske koorem samalaadseid mõttekujundeid, olgu need siis head või halvad. Nii juhtubki! Kujutlege nüüd veel, et teie mõte on midagi reaalset, mis end vaimselt vormib ning moodustab sageli selliseid kujundeid, mis elavad kauem kui teie maine keha, ning siis saavad paljudki asjad selgeks.
Niisiis öeldakse täiesti õigesti: … ja teie teod käivad teie järel! Teie mõeldud mõtted on samuti teod, mis teid ükskord ees ootavad! Nad moodustavad teie ümber heleda või tumeda oreooli, millest teil tuleb vaimsesse maailma jõudmiseks läbi minna. Kellegi kaitse ega vahelesegamine ei saa siin aidata, sest kõik on teie enda määrata. Seepärast peategi esimese sammu alati ise tegema. See polegi raske. Kogu asi on ainult tahtmises, mis end mõtete kaudu avaldab. Seega kannate endas ise nii taevast kui ka põrgut.
Te võite küll otsustada, kuid peate alati ja möödapääsmatult võtma vastu ka oma mõtete ja tahtmiste tagajärjed! Neid tagajärgi te loote ise, seepärast ütlengi teile:
Hoidke oma mõtete läte puhas, sest siis saate rahu ja olete õnnelik!
Ärge unustage, et iga mõte, mida mõtlete ja mis teist välja kiirgab, tõmbab oma teel ligi kõiki ettejuhtuvaid omasuguseid või kleepub ise mõne samalaadse külge, läheb niiviisi aina tugevamaks ja tugevamaks ning jõuab lõpuks ka eesmärgile, tabades mõnda aju, mis võibolla ainult hetkeks valvsust kaotades annab sellega niisugusele ringihulkuvale mõttekujundile võimaluse sisse tungida ja tegutsema asuda.
Mõelge vaid sellele, milline vastutus teile langeb, kui teie mõte suudab ükskord kedagi nii palju mõjutada, et ta seeläbi teoks saab! Niisugune vastutus tuleneb juba sellestki, et ka iga üksik mõte jääb teiega alatiselt, justnagu katkematu niidiga seotuks. Vahepeal jõudu kogununa tuleb ta ikka teie juurde tagasi, et teid ennast jälle rõhuda või rõõmustada, just nii, nagu te ise kunagi mõtlesite.
Sedasi on teie lood mõtete maailmas, ja kuidas te parajasti mõtlete, sellised mõttekujundid teie ümber ka koonduvad. Seepärast ärge raisake oma mõttejõudu, vaid koguge seda kaitseks ja vahedaks mõtlemiseks, mis viskeodana edasi sööstab ja kõike läbistab. Kujundage nii oma mõtetest püha oda, mis võitleks headuse eest, parandaks haavu ja edendaks kogu elu!
Kohandage seepärast oma mõtlemine tegutsemise ja edasimineku jaoks! Selleks peate aga kõigutama nii mõndagi sammast, mis kannab traditsioonilisi arusaamu.
Sageli ei lase õiget teed leida mõni valesti mõistetud seisukoht ning siis tuleb paratamatult lähtepunkti tagasi minna. Üheainsa valguskiire all variseb kokku kogu ehitis, mida on aastakümneid palehigis püstitatud, kuid pärast lühemat või pikemat toibumispausi ikka ja jälle tööle! See on möödapääsmatu, sest kogu universumis pole mingit paigalseisu. Võtame näiteks sellise mõiste nagu aeg:
Aeg möödub! Ajad muutuvad! Nii kuuleme ümberringi räägitavat, ja tahtmatult kerkib vaimusilma ette pilt, kuidas meie näeme muutuvaid aegu meist möödumas!
See kujutlus saab harjumuspäraseks ja loob paljudele kindla aluse, millele nad edasi ehitavad, sobitades sellega kõik oma uuringud ja arutlused. Ei lähe aga kuigi kaua, kui satutakse üksteisele vasturääkivatele takistustele. Ka parima tahtmise juures ei sobi enam kõik kokku. See tekitab segadust ja lünki, mida ükski arutlus ei suuda täita.
Nii mõnigi arvab nüüd, et seal, kus loogiline mõtlemine enam mingit pidepunkti ei leia, peaks mõtlemist asendama uskumine. Aga see on vale! Inimene ei pea midagi uskuma, mida ta ei suuda taibata! Tuleb püüda aru saada, sest muidu avab ta vaba sissepääsu eksimustele, ja koos sellega muutub otsekohe ka tõde väärtusetuks.
Uskumine ilma arusaamiseta on ainult lodevus ja mõttelaiskus! See ei vii vaimu kõrgemale, vaid hoopis surub seda maha. Niisiis pea püsti, meil tuleb uurida ja selgust saada. Säärane vajadus pole meis mitte asjata.
Aeg! Kas see tegelikult ikka möödub? Miks põrkame sellest lähtudes raskustele, kui püüame sealt edasi mõelda? Väga lihtsal põhjusel – meie lähtekoht on vale, sest aeg seisab paigal! Küll aga kiirustame meie talle vastu! Me tormame Aega, mis on igavene, ja otsime selles Tõde.
Aeg seisab paigal. Ta jääb alati iseendaks – täna, eile, ja ka tuhande aasta pärast! Muutuvad ainult vormid. Me sukeldume Aega, et ammutada selle ülestähenduste rüpest teadmisi ja rikastada neid Aja varakambrites! Aeg ei ole midagi kaotanud, ta on kõik säilitanud. Ta pole ka ise muutunud, sest ta on igavene.
Ka Sina, oh inimene, oled alati just seesama, ükskõik, kas näed välja nooruki või raugana. Sa jääd selleks, kes Sa oled! Kas Sa pole seda veel tundnud? Kas Sulle ei torka silma välise vormi ja oma mina erinevus? Ühelt poolt keha, mis on muudatuste võimuses, ning teiselt poolt Sina ise kui igavikuline vaim!
Te otsite Tõde! Mis on tõde? Seda, mis täna tundub teile veel tõena, võite juba homme pidada eksituseks, aga hiljem neist eksitustest uuesti tõeteri leida, sest ka tõe avaldumise vormid muutuvad. Nii jätkuvad teie otsingud vääramatult, kuid muutumiste käigus saate ka ise küpsemaks!
Tõde jääb aga alati samaks. Ta ei muutu, sest ta on igavene! Ja kuna ta on igavene, siis ei saa ainult vormimuutusi tajuvad maised meeled teda kunagi tõeliselt ega puhtal kujul mõista!
Seepärast – saage vaimseks! Vabastage end kõikidest maistest mõtetest, ning te saate Tõe, hakkate temas elama ja pidevalt tema puhtas valguses kümblema, sest see ümbritseb teid kõikjal. Te sukeldute sinna niipea, kui vaimsus on teis võidule pääsenud.
Siis ei pea te enam vaevaliselt teadusi uurima ega mingeid eksimusi kartma, vaid igale küsimusele on teil juba Tões endas vastus olemas. Veelgi enam – teil pole siis enam üldse mingeid küsimusi, vaid te teate ja mõistate kõike juba ilma sellele mõtlematagi, sest teie vaim elab puhtas valguses, elab Tões!
Seepärast saage vaimselt vabaks! Purustage kõik köidikud, mis teid maises kinni hoiavad! Kui kohtate seejuures takistusi, siis võtke need rõõmuga vastu, sest nad tähistavad teile teed vabadusele ja jõule! Võtke neid kui kingitust, mis tuleb teile kasuks, ja te ületate nad mängleva kergusega.
Need takistused on kas selleks teie teele seatud, et nende najal õpiksite ja areneksite ning nõnda oma edasiminekuvõimalusi avardaksite, või mõjub nende kaudu tagasi mõni kunagine süütegu, mille väite nüüd lunastada ja niiviisi end sellest vabastada. Mõlemal juhul viivad nad teid edasi. Seepärast julgelt läbi kõikide takistuste, need on teie enda hüvanguks!
Rumal on rääkida saatuselöökidest või katsumustest. Iga võitlus ja iga kannatus on edasiminek. Inimestele on sellega antud võimalus kustutada oma varasemate eksimuste jälgi, aga mitte kriipsuvõrdki ei kustutata kellelgi midagi lihtsalt niisama, sest igaveste seaduste ringkäik universumis on ka selles osas vääramatu. Nõnda avaldab end Looja isalik tahe, mis meile niiviisi andestab ja kogu taaga kustutab.
Kõik see on nii selge ja nii targalt korraldatud, et pisemagi kõrvalekaldumise puhul variseks kogu maailm rusudeks.
Kui nüüd aga kellelgi on varasemast jäänud väga palju heastada, kas ei pea ta siis heituma, kas võlgade lunastamine ei aja talle hirmu peale?
Ta võib ilma muret tundmata sellega julgelt ja rõõmsalt peale hakata, niipea kui ta seda ainult siiralt tahab! Tehtut saab tasakaalustada hea tahte vastassuunas mõjuva jõuga, mis elab vaimuilmas nagu muudki mõttekujundid ning on võimas relv, mis suudab teilt võtta iga raskuse, iga sünge koorma ning juhtida teie mina Valguse poole!
Tahtmise jõud! Vägi, mille olemasolu paljud üldse ei aimagi! Vääramatu magnetina tõmbab see külge samalaadseid vaimseid jõude ja kasvab seeläbi nagu lumelaviin. Nende ühise väega tagasi mõjudes tabab see jõud ükskord ka oma lähtekohta, seda, kelles niisugune tahe algselt tekkis, ning tõstab ta kõrgele üles valguse poole või vajutab veelgi sügavamale mülkasse. Kõik sõltub sellest, mida ta oli ise esimesena tahtnud.
Kes tunneb seda alalist, tingimata saabuvat tagasimõju, mis on omane kogu universumile, mis ilmutab end ja toimib vääramatu kindlusega, see oskab seda mõju ka ära kasutada. Seda tuleb armastada ja seda tuleb karta! Nii muutub nähtamatu maailm tema ümber üha elavamaks, sest ta tunnetab neid mõjusid niisuguse selgusega, mis hajutab kõik kahtlused.
Kui ta sellele veidigi tähelepanu pöörab, siis peaks ta tunnetama ka neid lakkamatu aktiivsuse võimsaid laineid, mis tohutust Kõiksusest temani ulatuvad. Lõpuks ta tunneb, et muutub nagu päikesekiiri koondavaks läätseks, mingite tugevate hoovuste fookuseks, tekitades seal sütitava jõu, mis võib kõrvetada ja hävitada, kuid ka tervendada ja elustada ning tuua õnnistust, mis omakorda võib süüdata leegitseva tule!
Ja sellised läätsed olete ka teie, suutelised kas hea või kurja nimel koondama oma tahtmistega üheks võimsaks väeks need nähtamatud jõuvoolud, mida te kohtate, tooma inimkonnale kas õnnistust või hukatust. Sellega saate süüdata hingedes loitva leegi, tulise igatsuse headuse, õilsuse ja täiustumise järele ning seda tuleb teil ka teha!
Selleks on tarvis ainult tahtmise jõudu, mis teeb inimese teatud mõttes kõiksuse valitsejaks, iseenda saatuse peremeheks. Tema enda tahe toob talle kas hukatust või lunastuse! Ise teenib ta endale kas tasu või karistuse ja seda ei saa keegi väärata.
Ärge nüüd siiski kartke, et see teadmine võiks teid Loojast eemale tõugata või teie senist tõekspidamist nõrgestada. Vastupidi! Neid igavesi seadusi tundes ja kasutades paistab kogu loometöö teile veel palju suurepärasemana ning selle ülevus paneb iga tõsise otsija selle ees hardalt põlvitama!
Kunagi ei taotle siis inimene enam kurja. Ta püüab rõõmuga parimat, mis on üldse olemas – armastust! Armastust kogu imepärase maailma vastu, armastust ligimese vastu, et juhtida ka teda selle ülevusest, selle vägevuse tunnetamisest osa saama.