Mida te otsite? Öelge, mida tähendab see meeletu tormlemine! Kogu maailma on haaranud justnagu mingi käärimine, ja raamatute tulv ujutab üle kõik rahvad. Õpetlased tuhnivad vanades ürikutes, uurivad ja murravad pead, kuni vaim nürineb. Kerkivad esile prohvetid, et hoiatada, tõotada … Äkki tahetakse igast küljest palavikuliselt uut valgust levitada!
Nii käib tänapäeval see möll segipaisatud inimhingedes, mitte kosutades ega virgutades, vaid laastades, kurnates ja viimastki jõudu välja imedes, mis kaasaja vaimupimeduses on neis vaevatud hingedes veel säilinud.
Siin-seal on kuulda ka sosinat, kuuldusi millegi saabuva kasvavast ootusest. Alateadlikust igatsusest on pingul ja rahutu iga närv. Midagi kihab ja keeb, aga kõige kohal lasub nagu pahaendeline tardumus. Katastroofiaimus. Mis peab sellest sündima? Segadus, meeleheide ja häving, juhul kui jõuga ei rebita puruks seda tumedat kihti, mis maakera praegu vaimselt ümbritseb, mis mädase soomülka sitkusega imeb endasse ja lämmatab iga tärkava vaba mõttevälgatuse veel enne, kui see on tugevaks saanud, ning mis iga hea tahtmise nagu soo oma jubeda vaikusega juba eos alla surub, lagundab ja hävitab, enne kui sellest mingi tegu jõuab võrsuma hakata.
Otsijate valjud karjed valguse järele, et seda pimedust lõhestada, juhitakse aga kõrvale ja sumbuvad nende läbitungimatute võlvide all, mida just need inimesed usinalt püstitavad, kes kujutlevad, et nad teisi aitavad. Nad pakuvad leiva asemel kive!
Vaadake loendamatuid raamatuid – nad ei elusta inimvaimu, vaid ainult väsitavad! Ja see näitab, et kõik pakutav on viljatu, sest mis vaimu väsitab, ei ole kunagi õige.
Vaimne leib värskendab vahetult, Tõde kosutab ja Valgus elustab!
Lihtsatel inimestel kaob kindlasti igasugune lootus, kui nad näevad, milliseid müüre niinimetatud vaimuteadus sealpoolse maailma ümber püstitab. Kes neist peab mõistma õpetlaste keerulisi lauseid ja võõrapärast väljendusviisi? Kas sealpoolsus on siis ainult vaimuteadlaste jaoks?
Ja sealjuures räägitakse veel Jumalast! Kas on siis vaja kõigepealt mõni ülikool asutada, et alles seal jumalikkuse äratundmiseks vajalikke võimeid omandada? Kuhu viib see maania, mille juured peituvad enamasti ainult auahnuses?
Lugejad ja kuulajad ekslevad nagu joobnud ühest kohast teise – ebakindlalt, ilma seesmise vabaduseta, sest neid on lihtsalt ja selgelt teelt tendentslikult kõrvale juhitud.
Kuulake, julgusekaotanud! Tõstke oma pilk, kes te tõsiselt otsite – tee Kõige Kõrgema poole on iga inimese jaoks avatud! Õpetatus ei ole siin sissepääsuloaks!
Kas valis Jeesus Kristus, suur eeskuju tõelisel teel Valguse poole, oma jüngreid õpetatud variseride või kirjatundjate hulgast? Ta võttis neid tagasihoidlike ja lihtsate seast, sest nemad ei pidanud võitlema selle suure eksitusega, nagu oleks tee Valguse poole raskesti õpitav ja vaevaline.
See mõte on inimese kõige suurem vaenlane. See on vale!
Seepärast jätke igasugune teaduslik targutamine, kui tegemist on kõige pühamaga inimeses, mida tuleb täielikult mõista. Jätke, sest teadus kui inimese aju produkt on tükitöö ja peab selleks ka jääma.
Mõelge järele – kuidas peaksid palehigis omandatud teadusetõed jumaluseni viima? Mis siis üldsegi on teadmised? Teadmised on need, millest aju on võimeline aru saama. Kui piiratud on aga aju arusaamisvõime, mis jääb kindlalt seotuks ruumi ja ajaga! Isegi igavikku ja lõpmatuse mõtet ei suuda inimaju hõlmata – just seda, mis on jumalikkusega lahutamatult seotud.
Tardunult vakatab aju selle kujuteldamatu jõu ees, mis voogab läbi kõige olemasoleva ja tänu millele ta ka ise funktsioneerib. See on jõud, mida kõik päev-päevalt, tund-tunnilt, iga silmapilk tunnetavad kui midagi enesestmõistetavat ning mille olemasolu on teaduski alati tunnistanud, kuid mida aju abil, seega teadmiste ja mõistuse toel, on asjatult püütud käsitleda ja mõista.
Aju kui teaduse nurgakivi ja tööriista tegevuse ebaadekvaatsus ning piiratus mõjutavad loomulikult ka selle töö vilja, niisiis kogu teadust ennast. Seega on teadus omal kohal küll pärastpoole, kõige selle paremaks mõistmiseks, liigendamiseks ja sorteerimiseks, mida ta eelnevatelt loomejõududelt juba valmiskujul vastu võtab, aga kõik katsed juhtpositsioonile või kriitikurolli asuda on paratamatult määratud läbikukkumisele, kuni ta end niisama tugevalt nagu seni seob mõistusega, seega ka aju mõistmisvõimega.
Seepärast takerdubki õpetatus koos sellele orienteeritud inimkonnaga ikka ja jälle üksikasjadesse, samal ajal kui iga inimene kannab endas nagu kingitusena suurt ja kujuteldamatut tervikut, olles täiesti võimeline ilma vaevalise õppimiseta tõusma kõige üllamate ja kõrgemate eesmärkideni.
Niisiis lõpp sellele tarbetule ja piinavale vaimsele orjusele! Mitte ilmaasjata ei ütle Suur Meister meile just vastupidi: Olge nagu lapsed!
Kes kannab endas kindlat tahet olla hea ning hoiab oma mõtted puhtad, see on tee Kõige Kõrgema poole juba leidnud! Kõik muu järgneb siis iseenesest. Selleks pole vaja ei raamatuid ega vaimseid ponnistusi, ei askeesi ega eraklust. Tervenevad nii keha kui ka hing, mida ei ahista enam haiglaslik juurdlemine, sest iga liialdus on kahjulik. Peate olema inimesed, aga mitte nagu kasvuhoonetaimed, mis oma ühekülgse arengu tõttu esimese tuulepuhangu all kokku varisevad!
Ärgake! Vaadake enda ümber! Kuulake oma sisehäält! Ainult nii võib avaneda edasipääs!
Ärge pöörake tähelepanu kirikute riiule. Suur tõetooja, Jeesus Kristus, jumaliku armastuse kehastus, ei küsinud kelleltki usutunnistust. Mida usutunnistused tänapäeval endast üldse kujutavad? Inimese vaba vaimu sidumist, temas elava jumaliku sädeme orjastamist. Dogmasid, mis püüavad Looja tööd pisendada ja suruda tema suurt armastust inimmõistuse poolt valatud vormidesse. See aga tähendab jumalikkuse madaldamist ja süstemaatilist alandamist.
Niisugune lähenemine peletab iga tõsise otsija eemale, sest nii ei suuda ta suurt reaalsust endas kunagi tunnetada. Seetõttu muutub ka tema igatsus Tõe järele ikka lootusetumaks ning lõpuks kaotab ta meeleheites usu nii iseendasse kui kogu maailma.
Seepärast ärgake! Purustage endas dogmade müürid, rebige endal side silmadelt, et Kõige Kõrgema puhas valgus saaks moonutamatult teieni tungida! Hõisates tõuseb siis teie vaim kõrgustesse, tundes juubeldades Isa suurt armastust, mida ei ahista maapealse mõistuse piiratus! Lõpuks te mõistate, et olete ka ise osake sellest armastusest. Võtke seda vaevata ja täielikult, ühinege sellega ning ammutage nii iga päev, iga tund uut jõudu kui kingitust, mis teid kaosest justnagu iseenesest välja viib!