Kõik olemasolev on liikumine. Looduna Valguse survel ranges vastavuses Seadusega tekitab liikumine soojust, mille tõttu üksikutel vormidel on võimalik liituda. Niisiis ei saaks ilma Valguseta olla mingit liikumist ning võib kergesti ette kujutada, et Valguse lähikonnas peaks liikumine olema palju kiirem ja intensiivsem kui suurtel kaugustel.
Mida suurem on kaugus Valgusest, seda aeglasemaks ja loiumaks jääb ka liikumine. Aja jooksul võib see viia kuni tardumuseni isegi need vormid, mis jõudsid välja kujuneda juba siis, kui liikumine oli alles elavam.
Valguse all ei mõelda siin muidugi mitte mõne taevakeha valgust, vaid Ürgvalgust, mis on Elu ise, niisiis Jumal!
Tuginedes sellele nägemusele universumis toimuva kirjeldamisel, tahaksin täna pöörata korraks tähelepanu Maale, mis tiirleb praegu Ürgvalgusest palju kaugemal kui mitu miljonit aastat tagasi, kuna ta on sattunud üha rohkem pimeduse surve alla. Tingituna mõistuse ühekülgsest forsseerimisest on inimesed oma naeruväärses ja põikpäises iseteadvuses Jumalast eemaldunud. Mõistus on ikka ja alati suunatud ainult alla, jämedakoelise mateeria poole, sest just selle jaoks ta loodigi, muidugi eeldades, et ta suudab kõiki ülalt, valevatelt kõrgustelt pärinevaid kiirgusi ja muljeid ilma mingite moonutusteta vastu võtta.
Mõistuse kogu välispidine tegevus jämedakoelise mateeria vallas, niisiis ainelises keskkonnas, langeb eesaju kanda. Tagaaju ülesanne on aga vastu võtta ülalt saabuvaid muljeid, mis on kergemad ja valevamad kui jämedakoeline aine, ning need järgnevaks töötlemiseks edasi toimetada.
Seda kahe ajuosa harmoonilist koostööd, mis oli mõeldud inimeste hüvanguks, rikkus inimeste ühekülgne andumine puht maistele, niisiis jämemateriaalse valdkonna tegevustele. Pikkamööda see koostöö hääbus ja takerdus täielikult, sest oma ülemäärase aktiivsuse tõttu pidi ju eesaju järk-järgult hüpertrofeeruma, samal ajal kui unarusse jäetud tagaaju üha enam kängus ja selle vastuvõtuvõime järjest vähenes. Tuhandete aastate jooksul kujunes sellest füüsilise paljunemise teel pärilik pahe, sest juba vastsündinud lapsed said kaasa eesaju, mis tagaajuga võrreldes oli ebaproportsionaalselt arenenud. Siin aga luuras oma võimalust juba pärispatt, mis sunnib inimesi algusest peale suunama kõik oma mõtted ainult maistele asjadele ja niiviisi Jumalast eemale.
Kõike seda võib kergesti mõista igaüks, kes vaid siiralt soovib, ning pealegi olen oma sõnumis seda mitmel pool üsna üksikasjalikult selgitanud.
Kogu pahe siin maa peal on tekkinud sellest, et oma vaimse päritolu tõttu suutis inimene omatahtsi avaldada survet kõigele muule maisele. Ometi just sellesama vaimse päritolu tõttu saanuks ta mõjuda ja ka pidanuks seda tegema hoopis ülendavalt, sest see oli ja on tema ülesanne kogu järgnevas loometöös, kus oleks loomupäraselt juhtpositsioonil kõik, mis kuulub vaimsuse valda. See võib viia üles, mis oleks igati loomulik, aga võib kiskuda ka alla, kui vaimu tahe pürgib peamiselt ainult maiste asjade poole, nagu näeme seda inimeste juures.
Minu sõnumiga teile antud teave maailmakõiksusest ja vastavad selgitused selles automaatselt toimivatest seadustest, mida võib nimetada ka Looduse seadusteks, ei jäta sellesse tohutusse lõuendisse ainsatki tühja kohta. Iga protsess ja seega ka inimese kogu elu mõte on selles selgesti äratuntav. Vääramatu loogikaga näitab see inimesele tema päritolu ja suundumuse, vastates niiviisi kõikidele küsimustele, kui ainult küsija tahab neid vastuseid ikka tõemeeli leida.
Ka ülimalt pahatahtlikud vastased peavad siin tagasi põrkama, sest kogu nende kavalusest ei piisa öeldu täiusliku terviklikkuse ründamiseks ja lõhkumiseks, ning seda abi ja tuge ei saa nad inimestelt röövida. Nagu ma juba ütlesin, peab igasugune liikumine universumis muutuma järjest aeglasemaks vastavalt sellele, mida kaugemal ollakse Ürgvalgusest, seega surveallikast, millest kogu liikumine pärineb.
Nii on tänapäeval lood ka Maaga. Inimeste süü tõttu teeb see oma ringe üha kaugemal. Selle tulemusena on siinsed liikumised aeglustunud ja muutunud aina venivamaks ning mitmedki neist on jõudnud juba sellesse staadiumi, kus algab tardumus.
Tardumusel on tegelikult väga palju astmeid, ja esialgu polegi seda nii lihtne ära tunda. Seda on võimatu märgata isegi siis, kui see on juba progresseeruv, kui just mingi valgusesähvatus ei ärgita asja lähemalt järele uurima.
Raskus on juba selleski, et kõik, mis elab pidevalt aeglustuva liikumise keskel, vajub ühtviisi ka järjest suuremasse tihedusse, mis viibki lõpuks tardumuseni. See ei puuduta mitte ainult inimese keha, vaid kõike, kaasa arvatud mõtlemist. See mõjutab pisimaidki ilminguid. Märkamatult muutuvad ja nihkuvad paigast kõik arusaamad, isegi need, mis puudutavad keele tegelikku tähendust.
Kuna kõiki kistakse kaasa sellesama hääbuva võnkumisega, siis ei saa keegi oma naabri juures midagi märgata, kui ta ei hakka ennast vaimselt, sisemise sunni ajel veel kord tahtejõuliselt ja visalt ülespoole trügima, et valgusele jälle pisut lähemale jõuda. Seeläbi muutub tema vaim vähehaaval uuesti liikuva- maks ning ühtlasi kergemaks ja heledamaks, mõjutades omakorda ka tema maist tunnetust.
Jahmunult ja õudusega näeb ta siis või vähemalt tunnetab, kui kaugele on kõikide tõekspidamiste moondumine selles tarduvas maailmas juba jõudnud areneda. Asjade tegelikust seisust puudub aga avaram ülevaade, sest kõik on surutud kitsastesse, piiratud raamidesse, kust pole enam pääsu ning mis aja jooksul lämmatavad paratamatult kõik, mida nad on kord juba oma embusesse püüdnud.
Olen juba küllalt tihti osutanud arusaamade väärastumisele, kuid nüüd, vastavalt pidevale eemaldumisele Valgusest, jätkub nende aeglane allakäik täieliku tardumuse suunas.
Konkreetseid näiteid polegi vaja tuua, sest seda laadi selgitustele kas ei pöörataks nagunii mingit tähelepanu või peetaks seda tüütuks targutamiseks, sest inimene on liiga isepäine või liiga laisk, et selle üle tõsiselt järele mõelda.
Olen juba piisavalt rääkinud ka sõna jõust, sellest salapärasest nähtusest, et isegi inimese sõna võib kõiksuse loomeplaanidega maises ulatuses mõnda aega kas konstruktiivselt või destruktiivselt kaasa töötada, sest sõna kõla, toon ja koostisosad käivitavad teatud loomejõud, mis ei mõju ütleja tahte kohaselt, vaid vastavalt sõna enda mõttelisele tähendusele.
Tähendus sündis aga algselt nendest jõududest, mida sõna liikuma paneb ja mis seetõttu vastavad täpselt selle tõelisele mõttele (või ka ümberpöördult), mitte aga rääkija tahtele. Tähendus ja sõna on sündinud teatud jõudude ühisest, kooskõlalisest liikumisest ning kuuluvad seegalahutamatult kokku!
Niisamuti paneb inimese mõtlemine liikuma teised jõuvoolud, mis vastavad tema mõtlemise tegelikule olemusele. Seega tuleks oma mõtete väljendamiseks valida võimalikult sobiv sõnastus, et niiviisi talitades oleks ka tunnetus korrektsem ja selgem.
Oletame, et kellelegi esitatakse küsimus valdkonnast, millest ta on midagi kuulnud ja võibolla üht-teist isegi näinud. Enamasti vastab küsitav kõhklemata, et ta teab seda!
Paljude pealiskaudselt mõtlejate arvates olekski see õige vastus. Ometi on see tegelikult vale ja sobimatu. Teadmine tähendab ju suutlikkust anda kõige asjassepuutuva kohta täpset teavet, nii tervikuna kui detailides, lünkadeta ja läbitunnetatult. Alles siis võib inimene väita, et ta midagiteab!
Teadmise mõiste ja selle väljendamise vormiga kaasneb tohutu vastutus!
Olen juba osutanud suurele erinevusele teadmise ja äraõpitu vahel. Äraõpitu pole mingil juhul tõeline teadmine, sest viimane saab olla üksnes absoluutselt personaalne, samal ajal kui äraõppimine jääb ainult millegi antud isikust väljaspool oleva vastuvõtmiseks.
Midagi kuulda ja võibolla ka näha pole veel kaugeltki teadmine ise, asja tundmine! Inimene ei tohiks kinnitada, et ta seda tunneb, vaid peaks piirduma ainult mainimisega, et ta on sellest kuulnud või midagi näinud. Ometigi kui ta tahaks talitada korrektselt, siis sunniks tõde teda ütlema, et ta seda asja ei tunne!
See oleks igas mõttes palju korrektsem kui rääkida millestki, millega inimesel endal pole mingit pistmist ja mis ei saa seetõttu olla ka tõelinetundmine, aga oma asjatundmatu esinemisega levitaks ta teistes inimestes ainult umbusku või laseks tekkida alusetuid süüdistusi, tõugates teisi tarbetult vahest isegi pahandustesse, sest ta ei tunne asjade tegelikke seoseid. Seepärast kaaluge oma tunnetusega hoolikalt iga sõna, mida te kavatsete kasutada.
Kes mõtleb sügavamalt, keda ei rahulda lobiseva suurustlemise ja pahatahtlikkuse väljavabandamine asjaosalise juba tardunud tõekspidamistega, see mõistab otsekohe ka neid selgitusi ja ennast vaikselt jälgides õpib vaatama kaugemale kõiges, mida ta räägib.
Paljude seesuguste kindlapiirilise tähendusega mõistete kasutamine koos sellest tulenevate saatuslike tagajärgedega on saanud inimeste hulgas juba harjumuspäraseks. Neid haaravad aplalt ja levitavad intellekti orjad, kes on kõige sügavamast pimedusest pärit lutsifeersete taotluste ülimalt abivalmis toetajad.
Õppige tähelepanelikult jälgima ja õigesti kasutama neid kogu Kõiksust läbivaid hoovusi, mis kannavad Looja tahet, niisiis puhtakujulist jumalikku õiglust. Siis leiate uuesti selle tõelise inimsuse, mis on teie käest ära kistud.
Kui paljud kannatused oleksid siis välditud ning kui paljudel pahatahtlikel kogu inimkonnas langeks ära võimalus oma sepitsusi täide viia!
See pahe on süüdi ka selles, et Jeesuse, Jumala Poja maise elu kirjelduses on nii palju kohti, mis ei vasta tõele. Seetõttu on inimeste teadvuses pikkamööda kujunenud läbinisti vale arusaam. Moonutamisest ei pääsenud ka tema sõnum, nii nagu on juhtunud iga õpetusega, mis on muudetud religiooniks, kuid oli tegelikult mõeldud hoopis inimkonna vaimseks ülendamiseks ja arenguks.
Tohutu segadus valitseb ka inimsuhetes. Üha vähem saadakse üksteisest tõeliselt aru, mistõttu kasvavad ning õilmitsevad lahkhelid, usaldamatus, laim, kadedus ja vaenutsemine.
Kõik need märgid annavad eksimatult tunnistust üha süvenevast tardumusest!
Rebige oma vaim ärkvele, hakake mõtlema ja rääkima avaralt, sisukalt ning vastutustundlikult! See ei eelda teilt muidugi ainult mõistusetööd, mis kuulub jämemateriaalsesse valdkonda, vaid ühtlasi nõuab, et laseksite oma vaimul jälle mõistust juhtida. Mõistus peab teenima vaimu, nii nagu seda nägi ette teie Looja, kes juba algusest peale on andnud teile võimaluse kehastuda siia maa peale ilma väärastumata.
Nii palju on juba jõudnud tardumuse esimesse järku. Varsti võib see haarata kogu teie mõtlemist ning suruda selle jäikadesse, raudsetesse raamidesse, tuues teile üksteise järel ainult ebameeldivusi ja kannatust ning surudes teid lõpuks jõuga inimolendist tühipaljaks, ainult pimedust teenivaks masinaks, kaugel eemal kõigest, mis on seotud Valgusega.