Kui su peas välgatab mingi mõte, siis ära seda kohe välja ütle, vaid hoia seda tagasi ja lase tal kosuda, sest vaikides kinnihoitud mõte tiheneb ning kogub jõudu nagu surve all olev aur.
Surve ja tihenemine tekitavad nagu magnetjõu, vastavalt seadusele, et kõik, mis on tugevam, tõmbab nõrgemaid külge. Igalt poolt tõmmatakse niisiis kokku samalaadseid mõttekujundeid, mis sinu esialgse mõttega liitudes annavad sellele pidevalt jõudu juurde. Ühinemine toimub aga nii, et juurdetulevad kujundid viimistlevad ja lihvivad juba olemasolevat mõtet, kuni see läbi mitmete muutuste jõuab küpsuseni. Kõike seda sa ju seesmiselt nagunii tunned, ainult et mõtled alati, nagu oleks see ainuüksi sinu tahe. Ometi pole mitte ühelgi juhul tegemist ainult sinu oma tahtmisega, vaid ikka on seal juures ka kõrvalmõjusid!
Mida see protsess sulle ütleb?
Ütleb seda, et midagi täiuslikku saab luua ainult paljude üksikmõjude tihedas koostöös! Luua? On see ikka õige? Ei, vaid ainult vormida! Tõeliselt uut ei ole võimalik luua. Jutt saab olla ainult uutest vormidest, sest Kõiksuses on kõik detailid juba olemas. Ühteliitmiste kaudu tuleb need ainult panna täiustumise teenistusse.
Ühendus! Ära sellest pealiskaudselt üle libise, vaid püüa süveneda mõttesse, et küpsuse ja täiuslikkuseni jõutakse ühenduse kaudu. See idee on peidus kogu universumis nagu varandus, mis tuleb ainult üles võtta! See on tihedalt seotud selle seadusega, et ainult andes on võimalik ka saada. Ning mida on vaja, et neid seadusi õigesti mõista? Ja ka kogeda? Armastust! Seepärast ongi armastus Elu suure müsteeriumi kõige kõrgem jõud, mille võim ei tunne piire!
Nii nagu kooslus arendab, vormib ja lihvib igat üksikut mõtet, niisamuti on see ka inimese enda ning kogu universumiga, mis olemasolevate vormide pidevalt jätkuvas ühtesulatamises tahte suunamisel üha uuesti ümber kujuneb, rajades niiviisi teed täiuslikkusele.
Täiuslikkust ei saa sulle anda keegi üksinda, küll aga saab seda teha kogu inimkond oma mitmekesiste individuaalsustega. Igaühes on midagi, mis kahtlemata kuulub kogu tervikule. Ja nii sünnibki, et see, kes oma kaugelejõudnud arengu tõttu ei tunne enam mingeid maiseid ihasid, armastab kogu inimkonda, mitte aga mõnda üksikut indiviidi, sest ainult kogu inimkond suudab panna tema puhastuse kaudu vabanenud küpse hinge keeled kõlama taevaliku harmoonia akordides. Ta kannab seda harmooniat iseendas, sest kõik keeled helisevad!
Läheme tagasi selle mõtte juurde, mis teisi mõttevorme külge tõmmates ise seeläbi üha tugevamaks muutus. Lõpuks murrab ta ühtekoondunud jõulainetena sinust välja, tungib läbi sinu enda personaalse aura ja avaldab mõju kogu ümbruskonnale.
Inimesed nimetavad seda sinu isiksuse magnetismiks. Asjasse pühendamatud ütlevad: Sa kiirgad midagi! Vastavalt sinu olemusele on see meeldiv või ebameeldiv, külgetõmbav või eemaletõukav. See on tunda!
Kuid sa ei kiirga mitte midagi! Teistes tekib niisugune tunne seepärast, et sa kõike vaimselt samalaadset nagu magnetiga enda poole tõmbad. Just seda tõmmet kõrvalseisjad tunnevadki. Kuid ka siin toimib juba tuntud tagasimõju. Nende seoste tõttu tunneb teine selgesti sinu jõudu ja nii tekibki sümpaatia.
Pea seda alati silmas: vastavalt meie käsitlusele on kõik vaimne ühtlasi magnetitaoline. Seda sa tead samuti, et tugevam on alati nõrgemast üle, tõmbab ta enda külge või imeb endasse. Niisiis vaeselt (ehk nõrgalt) võetakse seegi vähene, mis tal on. Ta muutub sõltuvaks.
Selles pole mingit ebaõiglust, vaid see toimub vastavalt jumalikele seadustele. Inimesel tarvitseb end ainult kokku võtta, õigesti tahta, ja ta ongi selle eest kaitstud.
Nüüd sa tõenäoliselt küsid: Aga mis saab siis, kui kõik tahavad tugevad olla? Kui kelleltki pole enam midagi ära võtta? Siis, kallis sõber, tuleb vabatahtlik vahetamine, mille aluseks on seadus, et ainult andes võib midagi ka ise vastu saada. Seega ei tule mingit paigalseisu, vaid vabanetakse kõigest, mis on alaväärtuslik.
Niiviisi muutuvad paljud oma inertsuse tõttu teistest vaimselt sõltuvaks, kuni mõnikord pole lõpuks enam üldse võimelised omi mõtteid arendama.
Tuleb rõhutada, et enda poole tõmmatakse ainult samalaadset. Sestap ütleb ka vanasõna, et küll koer koera tunneb. Nii leiavad joodikud alati joomakaaslasi ning vastastikust sümpaatiat tunnevad ka suitsetajad, keelepeksjad, mängurid jne. Aga kõrge eesmärgi nimel koonduvad ka õilsa loomuga isiksused.
Läheme edasi. Mis pürgib vaimsuse poole, see avaldab end kunagi ka füüsiliselt, sest kõik vaimne imendub ka jämemateriaalsusse. Seega peame pidama silmas tagasimõju seadust, sest iga mõte säilitab alati sideme oma algallikaga ning selle sideme kaudu tagasikiirgus toimubki.
Ma räägin siin alati ainult tõelistest, reaalsetest mõtetest, mis kannavad endas hingelise tunnetuse elujõudu, mitte aga ajuolluse tühjalt kulutatud energiast. Aju on antud sulle tööriistaks ning ta vormib ise ainult põgusaid mõttekujundeid, mis viirastuslike skeemidena meeletust segadusest esile kerkivad ja õnneks üsna peagi jälle haihtuvad. Niisugused mõtted kulutavad ainult sinu aega ja energiat ning sellega sa lihtsalt pillad sulle usaldatud varandust.
Kui sa näiteks millegi üle tõsiselt juurdled, siis omandab see mõte sinus vaikimise läbi tugeva magnetjõu, tõmbab kõiki samalaadseid mõtteid juurde ja muutub seeläbi viljakaks. Ta küpseb ja tõuseb üle tavapäraste raamide ning tungib isegi teistesse sfääridesse, saades sealt juurde ka kõrgemaid mõtteid – inspiratsiooni! Niisiis vastupidiselt meediumile peab inspiratsiooni puhul esmane mõte lähtuma kindlasti sinust enesest, peab looma justnagu silla teispoolse, vaimse maailmaga, et sealseist allikaist teadlikult kosutust leida. Seega pole inspiratsioonil meediumlusega kõige vähematki pistmist.
Niisiis jõuab mõte küpsuseni sinus eneses. Oma energia tihendamise kaudu teostad sa sihikindlalt edasi liikudes seda, mille elemendid loendamatute mõttekujunditena juba universumis hõljusid.
Sel kombel lood sa vaimselt juba ammu olemasolevast ühteliitmise ja tihendamise teel uue kujundi! Nii muutuvadki kogu universumis ainult vormid, kuna kõik ülejäänu on igavene ja hävimatu.
Hoia end segaste mõtete eest, igasuguse pinnapealsuse eest mõtlemises. Pealiskaudsus maksab end valusalt kätte, sest see madaldab sind kiiresti võõraste mõjude mängumaaks, mistõttu sa muutud väga kergesti pahuraks, tujukaks ning oma lähema ümbruskonna vastu ebaõiglaseks.
Kui sul on mingi tegus mõte ja sa sellest kõvasti kinni hoiad, siis peavad äsjakirjeldatud viisil kogunenud jõud tõukama sind lõpuks ka selle elluviimise poole, kuna kogu kujunemine toimub täielikult vaimsuses, sest igasugune jõud on üksnes vaimne! Mis hiljem nähtavaks saab, see on alati ainult mingi eelneva, range korra järgi kulgenud pideva magneetilis-vaimse protsessi lõpptulemus.
Vaata hoolega, ning kui sa mõtled ja tunned, siis näed peagi, et kogu tegelik elu saab tõepoolest olla ainult vaimsuses, sest üksnes seal on nii allikad kui ka arenemine. Sul tuleb paratamatult veenduda, et kõik, mida sa oma ihusilmaga näed, on tegelikult vaid igavesti liikuva vaimu ilmingud.
Inimese iga tegu, ka kõige tühisem liigutus on alati juba enne vaimselt kavandatud. Keha on siin ainult vaimselt elustatud vahend, mis pidi esmalt ise vaimujõu toel materialiseeruma. Nii on see ka puude, kivide ja kogu maailmaga. Kõike elustab ja paneb liikuma neid läbiv loov vaim.
Kuna kogu mateeria, sealhulgas kõik füüsiliselt nähtav, on üksnes vaimse elu tulemus, siis pole sul raske mõista, et ka maapealsed tingimused kujunevad vastavalt sellele, milline on meid vahetult ümbritsev vaimuelu. Mis siit loogiliselt tuleneb, on selge: universumi targa korralduse kaudu on inimesele antud võimalus lausa Looja enda väega oma elutingimusi kujundada. Õnn kaasa, kui ta kasutab seda ainult heaks otstarbeks! Kuid häda sellele, kes laseb end halvale teele ahvatleda!
Inimeses on vaim ümbritsetud ja tumestatud maistest ihalustest, mis šlakina tema külge kleepuvad, teda koormavad ja allapoole kisuvad. Kuid tema mõtted on tahteaktid, milles on varjul vaimne jõud.
Inimesel on voli ise määrata, kas tema mõtteid täidab headus või kurjus, ja ta saab niiviisi jumalikku väge nii hea kui ka halva poole suunata! Selle eest kannab aga iga inimene isiklikult vastutust ning tasu või karistus ei jää tulemata, sest kõik tema mõtete tagajärjed pöörduvad vääramatu tagasimõju toimel oma lähtepunkti tagasi. See on kindlalt ja halastamatult paika pandud ning on seega äraostmatu, karm ja õiglane. Kas sedasama ei öelda ka Jumala kohta?
Et paljud religiooni oponendid ei taha tänapäeval jumalikkusest enam midagi teada, see ei muuda minu äsjastes väidetes kõige vähematki. Inimestel pruugib ainult sõna jumal kõrvale jätta ning tõsiselt teadusesse süveneda, ning nad leiavad sealt täpselt sedasama, ainult teises sõnastuses. Kas pole siis naeruväärne ikka veel selle üle vaielda?
Loodusseadustest ei saa keegi üle ega ümber. Jumal on see jõud, mis need seadused käivitab – jõud, mida keegi pole kunagi näinud, millest keegi pole veel aru saanud, kuid mille mõju võib igaüks iga päev, iga tund, lausa iga hetk ise jälgida ning kindlasti ka tunda ja näha, kui ta vaid näha tahab – iseendas, igas loomas, igas puus, igas lilles, igas puhkevas lehekius, kui see end pungast välja valguse kätte murrab.
Kas pole siis sõgedus sellele nii kangekaelselt vastu seista, kui kõik, ka need põikpäised eitajad ise selle jõu olemasolu tunnistavad ja kinnitavad? Mis neid takistab seda tunnustatud jõudu nüüd Jumalaks nimetamast? On see lapselik trots? Või on kuidagi piinlik tunnistada, et nad on püüdnud kogu aeg jonnakalt midagi eitada, mille olemasolu on neile algusest peale selge?
Üldsegi mitte. Põhjus võib olla hoopis selles, et inimkonnale on Jumala ja tema suuruse kohta pakutud igast ilmakaarest nii moonutatud pilte, millega tõsisemal vaatlusel ei saa keegi nõustuda. Iga katse suruda kõikehõlmavat ja kõikeläbivat jumalikku väge mingi pildi raamidesse peab seda väge kindlasti pisendama ja alandama.
Sügavamalt järele mõeldes ei saa ükski pilt seda tõepäraselt kujutada! Just seepärast, et iga inimene kannab iseendas oma ettekujutust Jumalast, hoidub ta alateadlikult ahistamast seda suurt ja tundmatut jõudu, mis on teda loonud ja edasi viib.
Väga paljud on just kehtivate dogmade tõttu valmis minema oma vastalisuses üle igasuguse piiri, sageli vastu oma sisemist veendumust.
Pole kaugel see tund, kui saabub vaimne ärkamine! Kui hakatakse Lunastaja sõnadest õigesti aru saama, tema suurt lunastustööd õigesti mõistma. Tõi ju Kristus pääsemise pimedusest, näidates teed Tõe juurde ning juhatades inimesena teed valevate kõrguste poole. Ja ristil valatud verega vajutas ta pitseri oma veendumustele!
Tõde pole kunagi erinenud sellest, mis ta oli juba tookord, on praegu ja on ikka veel seesama ka kümnete tuhandete aastate pärast, sest ta on igavene!
Seepärast õpi tundma neid seadusi, mis on kirjas universumi suures raamatus! Täita neid seadusi on sama, mis armastada Jumalat! Siis ei too sa ümbritsevasse harmooniasse mingit ebakõla, vaid lased pulbitsevatel akordidel täie võimsusega kõlada.
On seal siis mingit tulemuslikku vahet, kui öelda, et ma allun vabatahtlikult olemasolevatele loodusseadustele, sest see on mulle kasulik, või öelda, et ma allutan end Jumala tahtele, mis end loodusseaduste kaudu avaldab, või tundmatule jõule, mis loodusseadusi käivitab? Jõud on ju olemas, ja sa tunnistad seda, sa pead seda tunnistama, sest kui sa vähegi järele mõtled, siis ei jää sul lihtsalt midagi muud üle … ja sellega sa tunnistadki Jumalat, oma Loojat!
Seesama jõud toimib sinus ka siis, kui sa mõtled. Seepärast ära kasuta seda kurjasti, vaid mõtle häid mõtteid! Ära kunagi unusta, et oma mõtteid kujundades kasutad sa jumalikku väge, mis võimaldab sul saavutada kõige puhtamaid ja kõrgemaid eesmärke!
Ära kunagi unusta, et kõik sinu mõtete tagajärjed, nii head kui ka halvad, tulevad alati sulle endale tagasi, vastavalt sellele, milline oli nende mõtete toime tugevus, ulatus ja kestvus.
Et aga mõte on vaimne, siis tulevad ka tagasimõjud vaimselt. Seetõttu tabavad nad sind igal juhul, ükskõik kas siin, maises elus, või siis pärast seda, juba vaimses ilmas. Vaimsetena pole need mõjud materiaalse ainega seotud. Sellest järeldub, et vabanemist ei too isegi füüsilise keha lagunemine! Tasu või kättemaks läbi tagasimõju on vääramatu. Varem või hiljem, siin või seal, aga see kindlasti tuleb.
Kõik sinu teod jäävad sinuga vaimselt tihedasti seotuks. On ju ka maistel, materiaalsetel tegudel neid sünnitanud mõtte näol oma vaimne alge, mis jääb püsima ka siis, kui kõik maine on läinud juba kaduvikku. Seepärast on õigesti öeldud: Sinu teod ootavad sind, kuivõrd sa ei ole neid tagasimõju kaudu veel lunastanud.
Oled sa mingi tagasimõju realiseerumise ajal veel siin, maises ilmas, või oled juba uuesti siia tagasi tulnud, sinu tegude tagajärjel sündinud jõud avaldavad vaimuilmast head või halba mõju ikka vastavalt nende loomusele kas füüsiliselt otse sulle endale või ka sinu ümbruskonna ja elutingimuste kaudu.
Siin tuleb veel kord spetsiaalselt rõhutada, et tõeline, tegelik elu kulgeb vaimses ilmas! See pole seotud aja ega ruumiga ega tunne seepärast ka mingeid piire. See ulatub üle maiste arusaamade. Nii saavadki sinu tegude tagajärjed sind alati kätte, ükskõik kus sa sel hetkel ka oleksid, kui nende mõju igavese seaduse toimel oma lähtepunkti tagasi pöördub. Midagi ei lähe seejuures kaduma, ja ükskord tuleb see hetk igal juhul.
See annab vastuse nii sageli esitatud küsimusele: millest see tuleb, et pealtnäha head inimesed peavad mõnikord oma maises elus kannatama nii suuri raskusi, et see paistab lausa ebaõiglasena. Need on nende endi kunagiste tegude tagasimõjud, mida nad peavad nüüd vastu võtma!
Sellega on küsimus vastatud, ja praegune füüsiline keha ei mängi siin mingit roll. Sinu keha ei ole ju sina ise, see pole kogu sinu mina, vaid ainult tööriist, mille sa oled endale valinud või pidanud võtma vastavalt vaimses elus kehtivatele seadustele, mida sa võid nimetada ka kosmilisteks seadusteks, kui see aitab sul neid kergemini mõista. Parajasti elatav maine elu on ainult üks lühike episood sinu tegelikust olemisest.
Masendav mõte, kui poleks mingit väljapääsu, mingit jõudu, mis kaitseks ja sellele vastu tegutseks. Vaimsele elule ärgates lööksid siis nii mõnedki kartma ning eelistaksid pigem vanaviisi edasi magada. Nad ju ei tea, mis neid kõik ees ootab, milliste varasemate tegude tagasimõjud neid veel tabavad! Või nagu öeldakse – mida nad peavad heastama.
Kuid ära muretse! Tänu kogu universumi targale ülesehitusele näed sa ärgates ka teed, millele ma olen juba spetsiaalselt tähelepanu juhtinud – heade tahtmiste jõud võib käivituvas karmas peituvaid ohte leevendada või need täiesti kõrvale juhtida!
Sellegi on Isa vaim sinu kätte andnud. Hea tahte jõud kujundab sinu ümber nagu kaitsva ringi, mis võib pealetungivat kurjust neutraliseerida või vähemalt väga oluliselt nõrgendada, nii nagu ka maakera ümbritsev atmosfäär teda kaitseb.
Hea tahte jõud, see kindel kaitsekilp, muutub aga vaikimise väe läbi veelgi tugevamaks ja täiuslikumaks.
Seepärast ütlen ma teile, otsijatele, veel kord tungivalt:
Hoidke oma mõtete läte puhas, ning kui te tahate edasi jõuda, siis harjutage eelkõige vaikimise suure jõu kasutamist!
Isa on teile juba andnud võimu kõike korda saata. Teil tuleb seda ainult kasutada!