NII MÕNIGI inimene tõstab oma pilgu valguse ja tõe poole. Tal on küll suur soov, kuid väga sageli jääb puudu tõsisest tahtmisest. Enam kui pooled pole tõsised otsijad. Neil on asjast oma kindel arvamus. Kui neil tuleb seda pisutki muuta, siis nad pigem loobuvad kõigest neile uuena tunduvast, olgu selles kasvõi otsitav tõde.
Seetõttu läheb tuhandeid inimesi kaotsi, sest ekslikesse veendumustesse takerdudes kaotavad nad liikumisvabaduse kui tõukejõu ülespoole püüdlemiseks.
Kuid alati leidub ka neid, kes arvavad end olevat kõike õiget juba mõistnud. Neil ei tule mõttessegi kuuldu või loetu alusel iseennast rangelt kontrollida.
Loomulikult ei ole minu jutt selliste jaoks!
Ma ei räägi ka kirikutele ega parteidele, ei ordudele, sektidele ega ühingutele, vaid pöördun kõige lihtsamal kombel ainuüksi inimese enda poole. Mul ei tule mõttessegi lõhkuda midagi püsivat. Ma ehitan üles ning aitan lahendada küsimusi, mis tekivad igaühel, kes natukenegi mõtleb.
Igaühele esitatakse aga üks vältimatu põhitingimus – tõsine tõeotsimine. Ta peab sõnu iseeneses läbi kontrollima ja ka elavalt tunnetama, mitte aga oma tähelepanu kõnelejale pöörama. Muidu ei saavuta ta midagi. Kes seda ei taotle, see raiskab vaid asjatult aega.
On uskumatu, kui naiivselt ja kramplikult tahab enamik inimesi jääda teadmatusse nendes põhilistes küsimustes – kust nad pärinevad, kes nad on ja kuhu nad lähevad.
Sünd ja surm, need maise elu lahutamatud poolused, ei tohi jääda inimesele saladuseks.
Vaated, mis püüavad seletada inimese põhiolemust, on vastuolulised. See tuleneb maa-asukate haiglasest suurusehullusest, kes julgevad kiidelda sellega, nagu oleksid nemad ise jumalikku päritolu.
Vaadake neid inimesi! Kas te leiate neis midagi jumalikku) Seda sõgedat väidet tuleks pidada Jumala teotamiseks, sest see tähendab jumalikkuse madaldamist.
Inimeses pole jumalikkusest kübetki!
Teistsugune arvamus oleks lihtsalt haiglane upsakus, mille põhjus on oma mõistmisvõime puudulikkuse hoomamine. Kus leiduks inimene, kes ütleks ausalt, et ta on veendunud oma jumalikus päritolus. Iga tõsiselt endasse süüvija peab seda eitama. Ta tunnetab täpselt, et jutt inimese jumalikust olemusest saab olla vaid igatsus, soov, mitte aga veendumus. Küll võib õigusega rääkida jumalusesädemest, mida inimene endas kannab. See jumalusesäde on aga vaim! Ent see ei ole osa jumalikkusest.
Sõna „säde“ kajastab seda üsnagi täpselt. Säde kujuneb ning lendab välja, ilma et ta võtaks kaasa või kannaks endas midagi sädeme tekitaja omadustest. Niisamuti on ka jumalusesädemega – säde ise ei ole olemuselt jumalik.
Seal, kus leidub niisuguseid vigu juba olemise päritolule vaadates, seal peavad tekkima hälbed ka arengukäsitluses tervikuna. Kui ma olen rajanud ehitise valele alusele, siis peab kogu ehitis ükskord lagunema ja kokku varisema.
Päritolu pakub ju tuge igaühe olemisele ja kujunemisele. Kes aga nagu harilikult püüab haarata üle oma põlvnemise, see püüab püüdmatut ning kaotab seega tegelikkuses igasuguse toe.
Kui ma näiteks haaran kinni puu oksast, mis on oma maiselt olemuselt minu maise kehaga samalaadne, siis saan ma sellelt oksalt tuge ja võin enese üles upitada.
Kui ma aga haaran oksast kõrgemale, siis õhust ma tugipunkti ei leia, sest õhk on olemuslikult teistsugune kui mina ja … ma ei saa end ka üles vinnata. On ju selge.
Niisamuti on olukord inimese sisemise olemusega, mida nimetatakse hingeks, selle tuuma aga vaimuks.
Kui see vaim tahab oma päritolust vajalikku tuge leida, siis ei tohi ta mõistagi haarata jumaliku järele. See oleks ebaloomulik, sest jumalik asub liiga kõrgel ning on olemuslikult hoopis teistsugune.
Ja ometi otsib inimene oma ninatarkuses ühendust sealt, kuhu ta iialgi ei küüni, katkestades sellega sündmuste loomulikku kulgu. Tema ekslik soov tõkestab talle endale vajaliku jõu juurdevoolu. Ta ise lõikab enese sellest ära.
Seepärast tuleb niisugused eksiarvamused kõrvale heita. Alles seejärel saab inimvaim täies jõus rakenduda, jõus, mida ta ei oska tänapäeval veel arvestada. Siis muutub inimvaim selleks, kes ta olla võib ja olema peab – valitsejaks kogu loodud maailmas! Kuid olgu märgitud – ainult loodu ulatuses, mitte sellest kõrgemal!
Kõiksusest kõrgemal on ainult jumalik.
Jumal ise, kõige olemasoleva ja kogu elu alus, on – nagu sõnagi ütleb – jumalik! Inimese lõi Tema vaim!
Vaim on Jumala tahe. Sellest tahtest sündis esmane loometegu. Hoidkem sellest lihtsast tõigast kinni, see võimaldab meil kõike paremini mõista.
Kujuteldagu korraks võrdluseks oma tahet. See on tegu, mitte aga osa inimesest, sest muidu peaks inimene aja jooksul oma paljudes tahteaktides lahustuma, otsa saama. Temast ei jääks midagi järele.
Teisiti pole ka Jumala puhul. Tema tahe lõi paradiisi. Tema tahe on aga see vaim, mida nimetatakse Pühaks Vaimuks. Paradiis omakorda oli vaid vaimu loometeos, mitte tükk temast endast. Selles seisneb allapoole kulgev astmestik. Loov Püha Vaim, Jumala elav tahe ei lahustunud iseenese loomingus, ei lakanud olemast. Ta ei andnud selleks endast mitte tükikestki, vaid jäi ise loodust täielikult väljapoole. Selle sõnastab piibel väga selgesti ja üheselt: „Jumala vaim hõljus vee kohal“, mitte Jumal ise. Selles see erinevus tegelikult seisnebki. Inimene ei kanna seega endas midagi Pühast Vaimust, vaid ainult vaimust, mis on Püha Vaimu tegu, akt.
Selle asemel, et nimetatud faktiga tegelda, tahetakse siin kõigest väest tekitada lünka, avastada puudust. Mõelge vaid tuntud arusaamale esimesest loometeosest – paradiisist! See pidi tingimata asuma siin maa peal. Inimese vähene mõistus haaras sellega miljonite aastate sündmused oma kitsalt ruumis ja ajas piiratud ringi ning kujutles end olevat kõikide maailma sündmuste keskpunkt ja telg. Selle tagajärjel kaotas ta tee elu tegelike lätete juurde. Selle selge tee asemel, mida inimene ei suutnud enam jälgida, tuli leida oma religioossetele vaadetele aseaine, kui ei tahetud iseennast nimetada kogu olemise ning elu algpõhjuseks, seega Jumalaks. Niisuguseks aseaineks osutus talle seni sõna „usk“. Selle sõna haigust põeb sestsaadik kogu inimkond! Veelgi enam – see läbitunnetamata sõna, mis pidi kõik kaotatu heastama, kujunes kariks, mis põhjustas lõpliku huku.
Usuga rahuldub vaid loomult laisk, inertne inimene. Usu abil võivad end kindlustada ka pilkajad. Valesti tõlgendatud sõna „usk“ ongi see tõkkepuu, mis tõkestab tänapäeval inimkonna edasiminekutee.
Usk ei peaks olema kate, mis suuremeelselt varjab kogu mõttelaiskuse, mis langeb rammestav-halvavalt inimvaimu peale justnagu unitõbi. Usk peab tegelikult muutuma veendumuseks. Veendumus nõuab aga elavat ja kõige hoolikamat kontrollimist.
Kui kuhugi jääb ainuski lünk, üksainuski lahendamata mõistatus, siis veendumust ei saa tekkida. Kui inimesel jääb lahtiseks ainuski küsimus, siis õiget usku ei teki.
Juba väljend „pime usk“ osutab millelegi ebatervele.
Usk peab olema elav, nii nagu seda juba tollal nõudis Kristus, muidu pole usul mõtet. Elavus aga tähendab liikumist, kaalutlemist ja ka kontrollimist, mitte võõraste mõtete juhmi omaksvõttu. Pimesi uskuda tähendab ju selgesti mitte aru saada. Mida aga inimene ei mõista, see ei saa tuua talle vaimset kasu, sest mittemõistmine ei pane temas midagi liikuma.
Mida inimene täielikult ei tunneta, see ei muutu talle ka kunagi omaseks. Edasi viib teda aga ainult omaseks saanu.
Keegi ei saa ju käia ega liikuda teel, kus talle haigutavad vastu sügavad lõhed. Inimene peab vaimselt peatuma seal, kust ta ei oska enam teadjana edasi minna. Seda fakti ei saa eirata ja ühtlasi on see kergesti mõistetav. Kes tahab vaimses mattes edasi liikuda, peab olema virge.
Magades ei jõuta iialgi tõe valguseni. Ka mitte seotud silmadega.
Looja tahab, et inimesed oleksid maailmas nägijatena. Näha tähendab aga teada. Kuid teadmise juurde ei kuulu pime usk. Selles sisaldub vaid mugavus ja mõttelaiskus, mitte aga hingesuurus.
Mõtlemisvõime seab inimesele ka kontrollimise kohustuse.
Et seda kõike vältida, selleks püüti suurt Loojat lihtsalt pisendada: tema kõikvõimsuse tõestamiseks omistati talle vägivallategusid.
Kes aga natukegi mõtleb, avastab selleski suure vea. Vägivallaakt eeldab kehtivatest loodusseadustest kõrvalekaldumist. Kus midagi niisugust toimub, seal puudub täiuslikkus. Kus on täiuslikkus, seal ei saa olla muutusi. Suur osa inimkonnast serveerib aga Jumala kõikvõimsust ekslikult sellisena, et sügavamalt juurdlejatele peaks see olema tõend Tema ebatäiuslikkusest. Selles peitubki paljude hädade juur.
Austage Jumala täiuslikkust! Siis leiate kogu eksistentsi lahendamata mõistatuste võtme.
Minu püüd on suunata sinna tõelisi otsijaid. Kõigi tõeotsijate ringi peaks läbima kergendusohe. Nad jõuavad lõpuks rõõmsale äratundmisele, et Kõiksuses pole ühtegi saladust ega lünka. Ja siis … näevad nad enda ees selgesti edasiminekuteed. Tarvitseb vaid teele asuda.
Müstikal ei ole Kõiksuses mingit õigustust. Talle pole seal mingit kohtagi. Inimvaimu ees peab kõik olema selge ja terviklik kuni tema päritoluni välja. Mis on üle selle, peab inimvaimule jääma ülimaks, kõige pühamaks saladuseks. Seetõttu ei suuda ta jumalikkust iialgi täielikult mõista. Ka parima tahte ja suurima teadmise juures mitte. See kõige jumaliku mittemõistmine on inimese jaoks aga kõige loomulikum asi, mida üldse võib mõelda. Teatavasti ei saa ju miski väljuda oma põlvnemise laadist. Ka mitte inimvaim! Piiriks on alati teiselaadiline olemus. Jumalik on olemuslikult hoopis teistsugune kui see vaimne, millest pärineb inimene.
Näiteks ei saa loom ka kõige täielikuma hingelise arengu juures kunagi inimeseks. Tema olemus ei saa mingil juhul välja areneda inimvaimuks, sest selle koostises puudub vaimne põhialge. Vaimsest loomest pärinev inimene ei saa omakorda jälle iialgi muutuda jumalikuks, sest vaimses puudub jumalik alge. Inimvaim võib küll välja areneda täiuslikkuse ülima astmeni, peab aga kõigest hoolimata jääma alati vaimseks. Ta ei saa jõuda jumalikkuseni, sest täiesti loomulikult seab teistsugune olemus ka siin ülespoole liikumisele ületamatu tõkke. Materiaalne ei räägi siin üldse kaasa, sest selles puudub oma elu. See on vaid kest, mille on vorminud ja paneb liikuma nii vaimne kui ka animaalne substants.
Võimas vaimne substantsiaalsus läbib kogu loodut. Seepärast ongi inimene suuteline ja ka peab kõike loodut täielikult mõistma! Ja oma teadmise abil hakkab ta selles valitsema. Isegi kõige rangemalt valitseda tähendab aga õigesti tunnetatult üksnes teenida.
Mitte ainsaski paigas kuni kõige kõrgema vaimsuseni välja ei kalduta Kõiksuses kõrvale loomulikust kulgemisest. Juba see asjaolu muudab igaühele kõik palju mõistetavamaks. Ebaterve ja salajane kartus, tahe end peita millegi tundmatu eest kaob sealjuures iseenesest. Loomulikkus puhub nagu värske õhuvool kõik sünged ja sumbunud luulud minema nendelgi, kes meelsasti soovivad olla tähelepanu keskmes. Nende haiglaslik-fantastilised kujutluspildid – hirmsad nõrkadele, pilkeobjektiks tugevatele – mõjuvad selginevale pilgule naeruväärselt ja lapsik-rumalalt. See pilk haarab lõpuks värskena ja rõõmsalt kõik toreda ning loomuliku Kõik toimub lihtsalt, arusaadavalt, sirgjooneliselt, ühtselt ja regulaarselt ülimalt ranges korras. See aitabki igal otsijal saada kõigest avara ja vaba ülevaate kuni tema enda põlvnemiseni välja.
Tal pole selleks tarvis ei vaevarikast uuringut ega fantaasiat. Peamine on hoida end kõrvale nendest, kes salapäratsedes tahavad näidata oma kasinaid teadmisi suurematena, kui need tegelikult on.
Kõik laotub inimeste ees ometi nii lihtsana. Vahest just see lihtsus takistabki inimesi jõudmast õigele järeldusele, sest nad eeldavad, et looduse suur loometöö peaks olema raskem ja keerukam.
Selles eksivad tahes-tahtmata tuhanded, otsides silmadega kõrgelt ja kaugelt, aimamata, et neil tarvitseks pingutuseta vaadata vaid otse enda ette ja enda ümber. Nad taipaksid siis, et on õigel teel juba seetõttu, et eksisteerivad maa peal, ning võivad rahulikult edasi sammuda – kiirustamata, pingutamata, avala pilgu ning vaba ja rõõmsa meelega. Inimene peab lõpuks mõistma, et tõeline suurus seisneb lihtsuses ja loomulikkuses, et suurus tingibki lihtsuse.
Nii on see kogu loometöös, nii on see ka inimeses endas, kes on ju osa loodust.
Selguse võib inimesele tuua üksnes lihtne mõtlemine ja tunnetamine. Niisama lihtne, nagu seda kohtame laste juures. Rahulikult kaaludes saab inimene peagi aru, et mõistmisvõimes on lihtsus identne selguse ja loomulikkusega. Üks pole teiseta üldse mõeldav. See on kolmkõla, mis väljendab üht mõistet. Kes oma vaimsetes otsingutes lähtub sellest, murrab ähmasest segadusest kiiresti läbi. Kõik kunstlikult üleskruvitu variseb seejuures olematuks.
Inimene jõuab järeldusele, et loomulikult kulgevat ei tohi kusagil häirida, mitte üheski kohas katkestada. Ka selles ilmneb Jumala vägevus, avaldub iseeneslikult kulgeva loova tahte vankumatu elujõud. Loodusseadused on Jumala vääramatud seadused. Nad on kõikidele inimestele alati nähtavad, kõneldes nendega sugereerivalt, veendes neid Looja vägevuses, olles vankumatult ja eranditult reeglipärased. Eranditult! Sest kaeraterast saab võrsuda jällegi kaer, nisust vaid nisu ja nii edasi.
Niisamuti on ka tolle esmase loometööga, mis Looja enese teosena on täiuslikkusele kõige lähemal. Seal on põhilised seadused nii kindlalt paigas, et käivitatuna võimsast ja elavast tahtest ning loomulikult toimides said need olla aluseks kõige järgneva loomisele, kaasa arvatud maine maailm. Ent mida enam loodu algsest täiuslikkusest kaugenes, seda robustsemaks ta olemuslikult muutus.
Vaatleme loodut õige lähemalt.
Kujutlege, et kõik elav eksisteerib selles vaid kahel viisil, kahe laadina, ükskõik millises sfääris see ka asuks. Üks laad on enesest teadvustunud, teine mitte. Nende erinevuste arvestamine on ülimalt tähtis. See seondub inimese põlvnemisega. Need erinevused on ka arengu tõukejõud, näilise võitluse tegurid. Teadvuseelne laad on kõige teadvusliku lähe, taust, ent olemuslikult siiski samasugune. Teadvustumine on eelneva laadi jaoks edasiminek ja areng. Teadvusliku pidev lähedus ergutab seda samuti teadvustuma.
Esmaloodu jagunes allapoole arenedes kolmeks suureks põhivaldkonnaks. Ülemine ja kõrgeim on vaimne, ürgloodu. Sellele liitub tihedamaks ja raskemaks muutuv animaalse substantsi valdkond. Lõpuks tuleb alumine ja suurima tiheduse tõttu kõige raskem – kogu suur materiaalsus, mis ürgloodust eraldudes järjest allapoole vajus. Seega jäi lõpuks kõrgeimana paigale vaid ürgvaimne, sest oma puhta olemusega kehastab see kõige kergemat ja helgemat. See ongi paljuräägitud paradiis, kõige loodu kroon.
Ühenduses tiheneva elemendi allapoole vajumisega kohtame raskuse seadust, mis ei seondu mitte ainult materiaalsega, vaid mõjutab kogu Kõiksust, alates paradiisist kuni alla meieni välja.
Raskuse seadus on nii määrava tähtsusega, et selle peaks iga inimene endale lausa pähe taguma. On ju see seadus inimvaimu kogu kujunemisloo ja arenguprotsessi põhihoob.
Ütlesin juba, et raskusjõud ei kehti mitte ainult maise olemuse kohta, vaid toimib samuti loodu nendes sfäärides, mida maised inimesed ei näe, nimetades, seda seepärast lihtsalt sealpoolsuseks.
Parema mõistetavuse nimel pean materiaalse jaotama veel kaheks osaks: peenmateriaalseks ja jämemateriaalseks. Peenmateriaalne ei ole maise silmaga nähtav, sest ta on olemuslikult teistsugune. Ometi on ta ikkagi veel materiaalne.
Niinimetatud sealmaailma ei tohi segi ajada igatsetud paradiisiga, mis on olemuslikult puhtvaimne. Vaimset ei tule mõista kui „mõttelist“, vaid vaimne on olemuslaad, nii nagu materiaalne ja animaalne. Peenmateriaalset valdkonda nimetatakse tavaliselt sealpoolsuseks, sest see asub lihtsalt väljaspool maist nägemisvõimet. Jämemateriaalne valdkond on aga siinmaailm, kõik see maine, mis on nähtav meie maisele sihnale kui samalaadsele.
Inimene peab saama lahti harjumusest pidada talle nähtamatuid asju arusaamatuiks ja ebaloomulikeks. Kõik on loomulik, isegi see niinimetatud sealmaailm ning sellest veel väga kaugel asuv paradiis.
Nii nagu meie jämemateriaalne keha on tundlik olemuslikult samalaadse ümbruse suhtes, mida ta seetõttu võib näha, kuulda ja tunda, niisamuti on see loodu teistes osades, mis ei ole meie omaga olemuslikult sarnased. Peenmateriaalne inimene tolles sealmaailmas tunneb, kuuleb ja näeb ainult oma peenmateriaalset ümbrust, kõrgemal vaimsel tasemel suudab inimene tunnetada jällegi vaid oma vaimset ümbrust.
Nii juhtub, et mõnigi maapealne inimene näeb ja kuuleb vahel oma peenmateriaalse kehaga (mis temaga ju kaasas käib) peenmateriaalset veel enne, kui ta surres oma jämemateriaalsest kehast lahkub. Ka selles pole midagi üleloomulikku.
Raskuse seaduse kõrval toimib mitte sugugi vähema tähtsusega samalaadsuse seadus.
Ma puudutasin seda juba ühenduses sellega, et mingi olend võib tunnetada alati vaid olemuslikult samalaadset. Vanasõnad „igaüks otsib omasugust“ ning „käbi ei kuku kännust kaugele“ näivad olevat sellest seadusest midagi üle võtnud. Raskuse seaduse kõrval mõjutab see seadus kõike loodut.
Juba nimetatud seaduste kõrval toimib Kõiksuses veel kolmaski seadus – tagasimõju seadus. Selle järgi peab inimene lõikama tingimata seda, mida ta kunagi ise külvas. Ta ei saa lõigata nisu, kui on külvanud rukist, ega ristikheina, kui ta külvab ohakaid. Niisamuti ka peenmateriaalses maailmas. Inimene ei saa ju lõpuks lõigata headust, kui ta on tundnud vihkamist, ega rõõmu, kui ta on toitnud endas kadedust.
Need kolm põhilist seadust on jumaliku tahte piirikivid. Üksnes need määravad iseenesliku armutu õiglusega inimvaimule vastavalt kas tasu või karistuse. Nii äraostmatult, kõige imeväärsemate ja peenimate nüanssidega, et mõte pisimastki ebaõiglusest on võimatu.
Nende lihtsate seaduste mõju kannab iga inimese just sinna, kuhu ta oma sisemise hoiaku poolest kuulub. Eksimine pole sealjuures võimalik, sest nende seaduste mõju võib muuta ja igal juhul kindlasti muudabki vaid inimese sisim seisund. See mõju toimib seega nagu hoob, mis käivitab inimeses leiduvate tunnete vaimse jõu. Miski muu seda ei mõjuta. Sel põhjusel määrab üksnes inimese tõeline tahe, inimese tunnetus selle, mis valmib tema jaoks tolles nähtamatus maailmas, kuhu ta peab oma surma järel astuma.
Seal ei aita mingi teesklus ega enesepettus. Inimene peab tingimata lõikama seda, mida ta oma tahtega on külvanud. Täpses vastavuses isegi tema tahte tugevuse või nõrkusega pannakse liikuma ka teiste maailmade olemuslikult enam-vähem vastavad voolud, olgu see siis viha, kadedus või armastus. See on asjade täiesti loomulik kulg, ülimalt lihtne ja ometi raudse õigluse vääramatu mõju all.
Kes püüab nendesse sealpoolsetesse protsessidesse tõsiselt süüvida, see mõistab, milline vääramatu õiglus sisaldub selles iseeneslikus mõjus, nähes ka selles Jumala haaramatut suurust. Jumalal polegi vaja sekkuda, sest ta on pannud oma tahte täiuslike seadustena kogu Kõiksusse.
Kes ülespoole püüdes jõuab taas vaimu riiki, see on puhastatud, sest enne seda pidi ta läbima jumaliku tahte isejahvatavad veskid. Mingit teist teed Jumala poole ei ole. Kuidas need veskid inimvaimu suhtes toimivad, sõltub tema varasemast siseelust, tema enese tahtest. Nad võivad teda õrnalt helgesse kõrgusse kanda, kuid ka valusasti allapoole õuduste öösse lükata, isegi täielikku hävingusse paisata.
Maa peale sündides kannab inkarneerumisvalmis inimvaim juba peenmateriaalset kesta või keha, mida ta vajas peenmateriaalsust läbides. See jääb talle ka maa peal viibimise ajaks vahelülina maise keha juurde. Raskuse seadus avaldab peamist mõju kõige tihedamale ja jämedakoelisemale osale, maa peal järelikult maisele kehale. Kui see surma korral maha jääb, vabaneb peenmateriaalne keha ja allub sel silmapilgul kõige jämedama osana kaitsetult raskuse seadusele.
Kui öeldakse, et vaim kujundab endale keha, siis kehtib see peenmateriaalse keha suhtes. Sellele panevad aluse inimese sisim olemus, tema soov ja tegelik tahe.
Tahtes sisalduv jõud suudab peenmateriaalset vormida. Tung madala ja maiste naudingute järele muudab peenmateriaalse keha tihedamaks, seega raskeks ja tumedaks, sest taoliste soovide täitmine peitub jämemateriaalsuses. Inimene ise seob end seega jämedakoelise ja maisega. Tema tahe tõmbab peenmateriaalse keha kaasa, nii et see tiheneb ja läheneb maisele olemusele nii palju kui võimalik. Üksnes selles kätkeb perspektiiv osaleda maistes naudingutes või kirgedes pärast seda, kui jämemateriaalne maine keha on ära langenud. Kes seda püüdleb, peab raskusjõu mõjul allapoole vajuma.
Teisiti on lugu inimestega, kelle mõte on põhiliselt suunatud kõrgema ja üllama poole. Siin muudab tahe iseeneslikult peenmateriaalse keha kergemaks ja seega ka helgemaks, et jõuda lähemale sellele, mis on nende inimeste tõsine soov ja eesmärk – valevate kõrguste puhtus.
Teisisõnu – maise inimese peenmateriaalne keha varustatakse inimvaimu vastava eesmärgi kohaselt nii, et ta võiks pärast maise kesta surma oma soovitud eesmärgi poole liikuda, olgu see siis mis liiki tahes. Seega vormib vaim endale tõepoolest vastava keha, sest tema tahe kui vaimne suudab peenmateeriat oma soovi kohaselt ära kasutada. Seda loomulikku kulgu ei saa inimene vältida. See kaasneb iga tema tahteaktiga, olgu see inimesele siis meeldiv või ebameeldiv. Need vormid püsivad inimeses nii kaua, kuni ta neid oma tahte ja tundega toidab. Nad kas viivad teda edasi või tõmbavad tagasi sõltuvalt oma olemusest, mis on raskusjõu mõju all.
Kui inimese tahe ja tunne muutuvad, siis tekivad otsekohe uued vormid. Samal ajal peavad senised vormid paratamatult lagunema ja välja surema, sest tahte muutumise tõttu ei saa nad enam toitu. Kõige sellega muudab inimene ka oma saatust.
Niipea kui maine pide maise kesta surma tõttu katkeb, vajub peenmateriaalses keskkonnas ehk sealpoolsuses äsjavallandunud peenmateriaalne keha alla või tõuseb kui kork üles. Raskuse seadus peatab ta täpselt selles kohas, millel on samasugune tihedus kui temal. Siis ei saa ta enam liikuda ei üles ega allapoole. Seal leiab ta eest loomulikult ka kõik samalaadsed, oma mõttekaaslased, sest olemuslik samasus tingib samasugune raskuse, ühesugune raskus muidugi mõista jälle samalaadse olemuse. Niisugusena nagu ta ise oli, peab ta omasuguste hulgas kas kannatama või rõõmustama, kuni ta end sisimalt jälle muudab. Sellega koos muutub ka tema peenmateriaalne keha, mis teda muutunud kaalu mõjul jälle kas üles- või allapoole suunab.
Inimene ei või selle pärast kaevelda ega tarvitse ka tänada. Kui teda tõstetakse üles valguse kätte, siis tuleneb see tema olemusest; kui ta langeb alla pimedusse, siis sunnib teda selleks jällegi tema enda seisund.
Kuid igal inimesel on põhjust Loojat kõrgeks kiita selle täiuslikkuse eest, mis avaldub nende kolme seaduse toimes. Inimhing tehakse sellega oma saatuse piiramatuks isandaks – tema tõeline tahe, seega tema tegelik sisim seisund peab teda kas ülendama või alandama.
Kui te kujutlete seaduste toimet õigesti, üksikasjalikult ja seonduvalt, siis leiate, et selles on juuksekarva täpsusega igaühele kätte mõõdetud tasu või karistus, halastus või needus sõltuvalt tema enda olemusest. Vastavalt iga inimese tõsisele tahtele näitab see lihtne asjaolu kätte päästerõnga, mis iialgi ei purune, kunagi alt ei vea. Sedalaadi lihtsuse suurus ongi see, mis nägijaks saanu Looja võimsa ülevuse ees jõuga põlvili surub.
Mis tahes sündmusega seoses, kõigis minu mõttearendustes satume ikka ja jälle ilmselgelt kokku nende lihtsate seadustega, mille imepärast üksteisega põimumist pean veel eraldi kirjeldama.
Kui inimene tunneb seda üksteisega haakuvat põimingut, siis on tal teada astmestik helgesse vaimuriiki, paradiisi. Kuid ta märkab siis ka teed alla pimedusse. Ta ei tarvitse ise sammugi astuda, vaid ta tõstetakse iseenesliku survega kas ülespoole või tiritakse allapoole just nii, nagu tema siseelust tulenev surve seda tingib.
Alati sõltub tema enese otsusest, millisele teele ta laseb end kanda.
Sealjuures ei tohi lasta end pilkajatest eksitada.
Kahtlus ja pilge pole õieti midagi muud kui väljaöeldud soovid. Iga kahtleja ütleb teadmatult välja selle, mida ta endale soovib, avades uurivale pilgule seega oma sisemuse. Ka eituses ja tagasitõrjumises peituvad kergesti äratuntavad, sügavale peidetud soovid. Milline unarus, milline viletsus mõnikord selles ilmneb! See on kas kurb või paneb nördima, sest inimene lõhestab end seega seesmiselt sageli sügavamalt kui nii mõnigi teadvuseta loom. Inimestele peaks ilma leebeks muutumata kaasa tundma. Leebus tähendaks ju, et tõsisele kontrollimisele eelistatakse loidust. Kes tõsiselt otsib, peab leebusega kitsalt ümber käima, muidu teeb ta lõpuks kahju iseendale ega aita ka teisi.
Üha suuremas äratundmises seisab inimene kord hõisates selle Kõiksuse ime ees, laskmaks end tõsta teadlikuna üles valevatele kõrgustele, mida ta tohib nimetada oma kodumaaks.