INIMESED on peale väheste erandite ääretu ja iseendi jaoks vägagi saatusliku eksituse võimuses.
Jumalal pole mingit tarvidust inimeste järel joosta ja paluda, et nad tema olemasolu usuksid. Ka pole Tema teenrid saadetud meid pidevalt manitsema, et keegi temast ära ei pöörduks. See oleks ju naeruväärne. Selline ootus ja niiviisi mõtlemine on kogu üleva jumalikkuse pisendamine ja mahakiskumine.
Selline väärarusaam toob tegelikult suurt kahju. Seda toidavad oma käitumisega ka paljud tõsimeelsed hingekarjased, kes siirast armastusest Jumala ja inimeste vastu püüavad ainult maistele asjadele pühendunud kaaskodanikke ikka ja jälle ümber pöörata, ümber veenda ja kirikule võita. Kõik see toob kaasa ainult inimeste niigi suurelise enesehinnangu meeletu ülepaisutamise, kuni lõpuks paljudel tekibki illusioon, nagu tuleks neid paluda, et nad head sooviksid.
Sellest on tingitud suurema osa „usklike“ kummaline hoiak, mis kutsub pigem eemale hoidma kui kaasa minema. Tuhanded ja tuhanded tunnevad nagu mingit sisemist rahuldust ja uhkust teadmisest, et nad usuvad Jumalat, sooritavad oma palvusi nii tõsiselt kui vähegi võimalik ega tee oma ligimestele meelega kurja.
Seda seesmist „ülendatust“ võetakse teatavas mõttes tasuna oma tubliduse eest, Jumala tänuna oma kuulekatele järgijatele. Selle kaudu tuntakse iseenda seotust Jumalaga. Temalegi mõeldakse vahel omamoodi pühaliku hingevärinaga, mis vallandab või jätab järele õndsusetunde, mida nad siis õnnelikult naudivad.
Need usklikehulgad on aga eksiteel. Nad elavad õnnelikult oma enesepettuses, millega nad arvavad end tahtmatult variseride hulka, kes siiras, kuid ekslikus tänutundes toovad oma pisukese ohvri: „Issand, ma tänan Sind, et ma ei ole samasugune nagu need teised!“ Seda ei öelda küll lausa välja ning tõenäoliselt just niiviisi ka ei mõelda, kuid see kõrgendatud sisetunne pole midagi muud kui toosama alateadlik tänupalve, mida juba Kristuski vääraks pidas.
Neil juhtudel pole too sisemine eksalteeritus midagi enamat kui palvetamisest või püüdlikult headele mõtetele pühendumisest saadav enesega rahulolu. Kes ise oma alandlikkust rõhutavad, need on sellest enamasti väga kaugel, et tõepoolest alandlikud olla! Niisuguste usklikega rääkimine nõuab sageli suurt eneseületamist. Sellise meelelaadiga ei jõua nad iialgi õndsuseni, ehkki nad ise usuvad, et see on neil juba kindlasti käes! Neil tuleks pigem hoolitseda selle eest, et nad oma alandlikkuseks peetavas vaimses upsakuses hoopis päriselt hukka ei läheks.
Jumalariiki saamine on neil, kes praegu veel üldse millessegi ei usu, tegelikult isegi lihtsam kui kõikidel sellistel usklikel, kes oma suurelises, ennasttäis alandlikkuses ei astu Jumala palge ette mitte lihtsalt paludes, vaid justnagu oma palvete ja vagatsevate juttude eest tasu nõudes. Nende palved ongi sisuliselt nõudmised ja kogu nende olemus on täis silmakirjalikkust. Kõigekõrgema palge ees pühitakse nad minema nagu tühjad sõklad. Muidugi saavad nad oma tasu kätte, kuid see on teistsugune, kui nad ootavad. Iseenda tähtsust on nad siin maises ilmas juba piisavalt imetlenud.
Senine heaolutunne kaob kiiresti, kui siirdume sealpoolsesse maailma, kus esikohale tõuseb varem vaevuaimatav seesmine tunnetus. Peamiselt mõtlemisest sündinud ja seni valdavalt valitsenud tunnetest ei jää aga jälgegi.
Millegi parema seesmine, vaikne ja nii-öelda alandlik ootus on tegelikult samuti nõudmine, ükskõik milliste sõnadega seda ka püütaks ilustada.
Igasugune nõudmine on aga kohatu suurelisus. Nõuda võib üksnes Jumal! Nii ei tulnud ka Kristus oma sõnumiga inimeste juurde mitte paludes, vaid hoiatades ja nõudes. Ta küll selgitas Tõde, kuid ei hoidnud kuulajate silme ees ahvatlevaid kingitusi, et õhutada neid ennast parandama. Tõsistele otsijatele ütles ta aga rahulikult ja kindlalt: „Minge ja tehke niisamuti!“
Jumal seisab inimkonna ees nõudes, mitte meelitades ega paludes, kaeveldes ega kurvastades. Rahumeeli loovutab ta pimedusejõududele kõik, kes on halvad või ka ainult kõhklevad, et nende rünnakud ei saaks enam ühtegi kõrgemalepüüdlejat kahjustada. Teistel aga lastakse kõike seda ise põhjalikult läbi elada, mida nad õigeks peavad, et nad seeläbi oma vigadest aru saaksid!