KÕLBLUS

Nagu tume äikesepilv lasuks inimkonna kohal. On lämbe. Loiult, raske surve all töötab ka inimeste tunnetusvõime. Viimseni pingul on ainult närvid, mis on seotud kehaliste tunnete ja instinktidega, kunstlikult üles köetud kas vale kasvatuse, ebaõigete hoiakute või enesepettuse tõttu.

Tänapäeva inimene ei ole selles mõttes normaalne, vaid kannab endas haiglaslikku, kuni kümnekordselt suurenenud seksuaalset tarvet. Seda püüab ta igal mõeldaval moel muuta kultuseks, mis viib aga paratamatult kogu inimkonna hukatusse.

Külgehakkavalt nagu katku hingus mõjutab see kõik ajapikku ka neid, kes klammerduvad veel kramplikult oma ideaalide külge, mis nende alateadvuses ähmaselt terendavad. Nad sirutavad küll igatsevalt oma käed sinnapoole, kuid lasevad need meeleheites lootusetult ohates ikka jälle langeda, kui nad vaid kordki enda ümber ringi vaatavad.

Täiesti abituina märkavad nad õudusega, kui kohutavalt kiiresti ähmastub arusaam kõlblusest ja kõlvatusest, kuidas otsustusvõime kaob ja tähendused muutuvad. Paljutki, mis alles hiljuti tekitanuks jälestust ja põlgust, võetakse nagu midagi loomulikku, ilma et see korraks isegi hämmastust tekitaks.

Aga karikas on varsti pilgeni täis. Ees ootab kohutav ärkamine!

Juba praegu läbib neid meeleliselt ülespiitsutatud inimhulki mõnikord nagu äkiline häbelik võpatus, olgugi täiesti tahtmatu ja alateadlik. Kõhklus puudutab küll korraks paljusid südameid, kuid see ei too veel kaasa ärkamist ega oma vääritu käitumise selget tunnetamist. Selle asemel püütakse seesuguseid „nõrkusi“ või „vanamoodsa mõtteviisi viimaseid riismeid“ hoopis kahekordse innuga maha raputada või neid täielikult lämmatada.

Niisiis progress iga hinna eest. Aga edasi minna võib kahes suunas – ülespoole või allapoole, nii nagu ise valitakse. Ja asjade praeguse seisu juures läheb areng kohutava kiirusega allamäge. Ükskord tuleb aga paratamatult hetk, mil kuristikku sööstjad kohtavad oma teel tugevat vastuseisu, ja siis purustab kokkupõrge nad täielikult.

Selles lämmatavas õhustikus koonduvad äikesepilved veelgi tihedamaks ja ähvardavamaks. Iga hetk on oodata välgusähvatust, mis pimedust lõhestaks ja selgust tooks ning kõige salajasemaid urkaidki nii eredalt ja halastamatult valgustaks, et see tooks vabanemist neile, kes veel valguse ja selguse poole püüdlevad, aga hukatust kõigile, kel pole selle järele vähimatki igatsust.

Mida rohkem on pilvel aega oma sünget raskust tihendada, seda eredam ja kohutavam on tema välgulöök. Siis kaob see mahe rammestus, mille uinutavas embuses peidab end varjatud himurus, sest esimese välguga kaasneb alati karge, värskendav õhuvoog, mis toob endaga uut elu. Jahmunud inimkonna silme all rebib selle valguse külm selgus äkki silmakirjaliku valederüü kõikidelt haiglase fantaasia viljadelt.

Võimas kõuekärgatus raputab hinged ärkvele, nii et puhta tõe elav allikavesi võiks kohinal voolata üle kobestatud pinnase. Koidab vabadusepäev, vabanemine aastatuhandeid kestnud ja praegu oma ülimas õitsengus laiutavast kõlvatuselummusest.

Avage oma silmad! Vaadake, mida inimesed loevad, kuidas nad tantsivad ja riietuvad! Viimaseidki sugudevahelisi barjääre maha kiskudes püütakse tunnete puhtust praegu rohkem kui kunagi varem süstemaatiliselt sogastada, neid selles segaduses moonutada ja eksitavate maskidega varjata ning kui iganes võimalik, siis hoopis lämmatada.

Tärkavaid kahtlusi tuimestatakse kõrgelennuliste juttudega, mis hoolikamal vaatlusel tulenevad üksnes kibelevast seksuaaltungist – ikka selleks, et kas peenemalt või robustsemalt, salaja või ka avalikult anda oma himudele üha uut toitu.

Räägitakse vaba ja sõltumatu inimloomuse koidikust, sisemise kindluse arendamisest, kehalisest kultuurist, alastioleku ilust, spordi õilistavast mõjust ja kasvatusest loosungi „Puhtale on kõik puhas!“ elluviimiseks. Lühidalt, igasugusest „pirtsakusest“ loobumisega tahetakse kogu inimsugu edasi viia ning saada niiviisi vabadeks, suursugusteks inimesteks, kelle päralt peaks olema tulevik!

Häda sellele, kes söandab neile midagi vastu öelda! Otsekohe ja suure kisaga langevad taolisele uljaspeale kaela süüdistused, mis on üsna sarnased väitega, et ainult iseenda siivutute mõtete tõttu võib ta selles üldse „midagi niisugust leida“!

See on nagu pöörane roiskvee keeris, mis levitab mürgist ja uimastavat lehka ning tekitab otsekui morfiumijoove meelisegavaid illusioone, millesse tuhanded ja tuhanded pidevalt libisevad, kuni nad lõpuks nõrkenuna põhja lähevad.

Vend püüab õpetada õde ja lapsed oma vanemaid. Justnagu tormihoovus käiks üle kogu inimkonna, ja metsikud murdlained kerkivad nende väheste ümber, kes veel kaineksjäänult ja toimuvat jälestades üksikute kaljudena keset merd seisavad. Niisuguste külge klammerduvad paljud, kellel selles möllus nende oma jõud kipub otsa saama. Tore on vaadata neid tillukesi gruppe, kes on nagu oaasid kõrbes. Ka need kosutavad, pakkudes rahu ja puhkust teelisele, kes on end suurivaevu võidelnud läbi liivatormi, mis ähvardas teda enda alla matta.

See, mida tänapäeval progressi kauni katte varjus jutlustatakse, pole midagi muud kui kaudne õhutamine üha suuremale häbitusele ja inimeses iga kõrgema tunde mürgitamine. See on suurim epideemia, mis on kunagi inimkonda tabanud. Ja kummaline: nii paljud oleksid justnagu ainult seda oodanudki, et leida enda alandamiseks sobivat ettekäänet. Tohututele inimhulkadele on see vägagi teretulnud!

Aga kes tunneb universumis kehtivaid vaimseid seadusi, see pöördub jälestusega tänapäeva sellastest püüdlustest kõrvale. Võtame kasvõi ainult ühe „kõige süütuma“ meelelahutuse – segasauna.

„Puhtale on kõik puhas!“ See kõlab nii ilusasti, et selle kauni kõla kaitse all võidakse endale nii mõndagi lubada. Aga vaadakem korraks lähemalt kõige lihtsamaidki peenmateriaalseid protsesse, mis säärases saunas aset leiavad. Oletagem, et seal on kolmkümmend mõlemast soost külastajat, kellest kakskümmend üheksa on tõepoolest igas suhtes puhtad. See oletus on küll algusest peale täiesti ebareaalne, sest vastupidine suhe oleks tõepärasem, kuigi ka sellisena üsna haruldane. Aga oletame siiski.

Selle ühe, kolmekümnenda saunalise siivutud mõtted saavad nähtu läbi uut hoogu, kuigi ta end väliselt võibolla igati korrektselt üleval peab. Otsekohe kehastuvad need mõtted peenmateriaalses sfääris elavate mõttekujunditena, tõmbuvad selle isiku poole, kellele nad olid suunatud, ja kinnituvad tema külge. Aga seegi juba määrib, ükskõik kas seejuures ka kätele voli anti või üldse midagi öeldi!

Niiviisi rüvetatu kannab seda pori endaga pidevalt kaasas, ning see võib omakorda juurde tõmmata samalaadseid ringihulkuvaid mõttekujundeid. Sel moel oma ohvri ümber üha tihenedes võivad nad ta lõpuks eksiteele viia ja mürgitada, nii nagu parasiteeriv väänkasv suretab ka kõige tervema puu.

Just sellised peenekoelised protsessid saadavad väidetavalt „süütuid“ segasaunu, seltskondlikke mänge, tantse ja mitmeid muidki maiseid meelelahutusi.

Nüüd tuleb aga mõelda ka sellele, et igal juhul külastavad neid saunu ja lõbustuskohti just need, kes sealt nimelt midagi niisugust otsivad, millega oma mõtteid ja tundeid seal avaneva vaatepildi kaudu veel eriliselt õhutada! Pole raske mõista, milline sopp sellest sünnib, ilma et väliselt, jämemateriaalses elus oleks üldse midagi märgata.

Samuti on ilmne, et nood pidevalt kasvavad ja tihenevad meeleliste mõttekujundite pilved mõjuvad ikka ja jälle ka neile arvututele inimestele, kes ise säärastest asjadest ei huvitugi. Sedasorti mõtted tulevad algul aimamisi, siis aga järjest selgemalt ja elavamalt, saades ümbruskonnast niinimetatud „progressi“ mitmesugustest avaldustest pidevalt uut toitu. Ja nii libisetaksegi üksteise järel sellesse tumedasse püdelasse hoovusesse, milles arusaamine tõelisest puhtusest ja kõlblusest veelgi rohkem ähmastub, kuni lõpuks kistakse kõik täieliku pimeduse kuristikku.

Esmajoones tuleb lõpetada seesuguste kiirestilevivate ebardlike tavade propageerimine ja likvideerida neid soodustavad tingimused! Need pole muud kui mädakolded, kus lodevusekatkust nakatatud ussisugu saab haududa oma kõlvatuid mõtteid, mis seal otsekohe lopsakalt vohama hakkavad ja epideemiliselt uusi koldeid luues üle kogu inimkonna valguvad. Lõpuks on kõik ainult üks hiiglaslik jälk umbrohuväli, millelt kerkiv mürgine hingus lämmatab viimsegi headuse.

Vabastage end sellest uimast, mis nagu narkootikum ainult näiliselt virgutab, aga tegelikult hoopis nõrgestab ja laostab!

On kurb tõde, et just naissugu on läinud veel kord esimesena üle igasuguste piiride ning laskunud oma riietuse osas süümepiina tundmata lausa prostituudi tasemele. Ometi kinnitab see nende peenmateriaalsete protsesside kohta antud selgituste õigsust. Oma looduse poolt antud suurema tunnetusvõimega neelab just naine täiesti alateadlikult esimesena ja sügavamalt nende saastatud mõttekujundite mürki. Naine on tugevamini selliste ohtude meelevallas, kistakse seetõttu ka esimesena kaasa ning läheb silmatorkavalt ja arusaamatu kiirusega üle igasuguse piiri.

Ega asjata öelda, et kui juba naine hukka läheb, siis on ta mehest hullem. See kehtib igal alal, olgu see siis julmus, vihkamine või armastus! Naise käitumine on alati teda ümbritseva peenmateriaalse sfääri produkt. Muidugi on ka erandeid. Kõik see ei võta aga naiselt veel vastutust, sest ta võib ju pealetükkivaid muljeid analüüsida ning oma soove ja käitumist vastavalt oma tahtele suunata, kui ta … seda tahab! Et enamasti kahjuks nii ei lähe, see on naissoo viga, mille ainuke põhjus on asjaolu, et nende küsimuste tagamaid üldse ei tunta.

Praegusele ajale on õnnetuseks, et ka rahva tulevik on tegelikult naise kätes. Seda kannab naine, sest tema hingeline seisund mõjub järeltulijatele sügavamalt kui mehe oma. Millist allakäiku peab järelikult tulevik küll meile tooma! Ja vältimatult! Seda ei saa ära hoida ei relvade, raha ega mingite avastustega. Ei aita ka leebus ega oskuslik diplomaatia. Siin peavad appi tulema sügavamalt mõjuvad vahendid.

Seda hirmsat süüd ei kanna siiski naine üksi. Ta jääb alati ainult oma rahva kohal lasuva mõttekujundite maailma tõepäraseks peegelduseks. Seda ei tohi unustada. Pidage naisest lugu ja austage teda, ning ta kujundabki end vastavalt, saades just selleks, keda teie temas näete, ja niiviisi ülendate kogu oma rahvast!

Aga enne seda peab naiste hulgas toimuma suur muudatus. Nii nagu asjaolud praegu on, võib paranemist tuua ainult põhjalik operatsioon, vägivaldne ja halastamatu sekkumine. Iga vohang tuleb terava noaga välja lõigata ning tulle heita! Muidu hävitavad need ka kõik terved osad.

Praegune aeg kihutab pidurdamatult selle kogu inimkonda puudutava hädavajaliku operatsiooni poole. Kiiremini, üha kiiremini, kuni ta selle viimaks ise endale kaela tõmbab! See tuleb hirmus ja valuline, aga toob kaasa ka tervenemise. Alles siis on aeg rääkida kõlblusest. Täna oleks see nagu tuulde öeldud.

Aga kui on möödas tund, mil patupaabel seesmiselt mädanenuna kokku variseb ja kaob, siis pange tähele naissugu! Nende teod ja tegematajätmised näitavad teile alati, millised te ise olete, kuna naine tajub oma peenema tunnetusvõime tõttu just seda, mille mõttekujundid määravad.

See annab kindlust, et puhaste mõtete ja tunnete korral tõuseb naissugu esimesena selle ideaali poole, mida me peame tõeliselt õilsaks inimeseks. Siis pääseb kõlblus võidule oma puhtuse täies hiilguses!