Kultus öeldakse olevat vormiks kujunenud püüdlus muuta maistele meeltele tabamatu mingil määralgi tajutavaks.
See peaks olema niimoodi vormunud püüdlus, kuid kahjuks pole me veel sealmaal. Kui kõik see pärineks tõepoolest niisugusest taotlusest, siis peaks ju paljugi nägema välja hoopis teisiti. Õige lähenemine eeldab, et välised vormid võrsuksid kõige sügavamast seesmisest olemusest. Aga kõik, mida me tänapäeval näeme, on vaid mõistuslik rajatis, millele intuitiivne tunnetus tuleb alles tagantjärele sisse pressida. Niisiis alustatakse lõpust. Sama hästi võiks öelda, et liigutakse tagurpidi või valel teel, kus ei saa kunagi olla midagi tõeliselt elavat.
Selle tagajärjel labastub või muutub pealetükkivaks nii mõndagi, mis mõnel muul moel jõuaks oma tõelisele taotlusele palju lähemale, et alles siis veenvalt mõjule pääseda. Paljugi hästi mõeldust ei veena, vaid tõukab eemale, sest selle jaoks pole veel leitud õiget vormi. Seda ei suuda mõistus maiselt tunnetamatu jaoks ealeski anda!
Nii on see ka kirikutes. Maisele suunatud mõistuslikud konstruktsioonid on siin liiga silmatorkavad. Et paljugi head tundub seetõttu ebaloomulikuna, ei pääse see hea tegelikult mõjule.
Teiselt poolt saab ebaloomulikuna mõjuda üksnes see, mis ei vasta Kõiksuse seadustele. Aga just sellist on tänapäeva kultustes väga palju. Kõik, mis on vastuolus universumi loomulike seadustega, ümbritsetakse lihtsalt müstilise pimedusega.
Niisugustel puhkudel räägitaksegi vaistlikult alati just ainult pimedusest, aga mitte kunagi salapärasest valgusest. See tabab märki, sest Valgus ei tunne mingit varjamist ega seega ka mingit müstikat. Looja täiuslikust tahtest sündinud ning vääramatus rütmis iseseisvalt edasi tegutsevas universumis ei tohiks müstikal olla mingit asu! Pole midagi selgemat kui Jumala töö ja elav looming!
Selles on ka edu ja edasikestmise või kokkuvarisemise saladus. Kus midagi rajatakse neile elavatele loomeseadustele, seal on nad abiks ning toovad nii edu kui ka edasikestmist. Aga kus neid seadusi kas teadmatusest või isekusest ei järgita, seal peab kõik varem või hiljem paratamatult kokku varisema, sest midagi ei jää püsima, mis pole rajatud kindlale ja tugevale alusele.
Seepärast ongi inimeste paljud teod nii üürikesed, kuigi nad ei pruugiks seda olla. Nõnda on lugu ka mitut laadi kultustega, mis peavad pidevalt igasuguseid muutusi läbi tegema, kui nad ei taha täielikult põrmu variseda.
Jumala Poeg näitas oma Sõnaga inimestele kõige lihtsamal ja selgemal viisil õige tee, mida mööda käies korraldada oma maapealset elu vastavalt universumi hingusele, nii et selles toimivad Looja seadused neid aitaksid ja toetaksid ning kannaksid neid üles valevate kõrguste poole. See kindlustaks rahu ja rõõmu ka maa peal.
Kahjuks pole aga kirikud järginud seda teed inimkonna lunastamiseks ja ülendamiseks, mida Jumala Poeg ise neile näitas ning vägagi täpselt selgitas. Selle asemel on nad lisanud Tema õpetusele hulgaliselt omi mõtteid, tekitades niiviisi mõistagi segadust, mis pidi paratamatult viima lõhenemiseni, kuna see polnud loomeseadustega kooskõlas ning seepärast, nii kummaliselt kui see ka ei kõla, on vastuolus Jumala Poja selge õpetusega, kuigi nad just Tema järgi end kristlasteks nimetavad.
Nii on see näiteks roomakatoliku Maarja-kultusega. Kas Jeesus, kes õpetas inimestele kõike – kuidas nad peaksid mõtlema ja tegutsema ning isegi rääkima ja palvetama, et teha seda, mis on õige ja Jumalale meelepärane –, kas ta on kunagi kasvõi üheainsa sõnaga midagi seesugust öelnud? Ei, ta ei ole! Ja see kinnitab, et ta ei ole seda ka soovinud ning et seda ei oleks pidanud sündima! Mõned tema õpetussõnad räägivad aga otse vastupidist sellele, mis Maarja-kultusega kaasneb.
Kahtlemata tahaksid kristlased ausalt kõiges ainult Kristust järgida, sest muidu nad ei oleks ju kristlased.
Kui inimesed panevad õpetussõnadele üha rohkem omalt poolt juurde ja paavstlik kirik teeb nii mõndagi teisiti kui Kristus õpetas, siis sellega on too kirik oma ülbuses seadnud end Jumala Pojast kõrgemale, püüdes tema õpetuse täiustamiseks kehtestada rituaale, mida Jumala Poeg eipidanud vajalikuks, sest muidu oleks ta koos kõigega, mida ta inimestele andis, tingimata ka seda õpetanud.
Kindlasti on olemas Taevane Kuninganna, keda maiste arusaamade kohaselt võiks pidada ka esiemaks ning kes sellegipoolest on puhtaim neitsi, elades igavesest ajast igavesti ülimais kõrgustes, kordagi maisesse kehasse inkarneerumata! See, mida mõned inimesed vahel sügavas meeleliigutuses justnagu näevad või tunnevad, pole tegelikult tema ise, vaid ainult tema kiirguskujutis. Tema kaudu saadakse tihti ootamatult kiiresti abi, mis tundub sageli lausa imena.
Siiski ei saa ka kõige arenenumad inimvaimud seda ürgkuningannat iialgi päriselt, isiklikult näha, sest Looja vääramatute seaduste järgi saab igaüks näha alati üksnes omasuguseid. Nii näevad füüsilised silmad ainult maiseid asju, eeterlikud silmad ainult eeterlikke, vaimsed silmad ainult vaimseid jne.
Ning et inimvaim on suuteline nägema ainult seda vaimset, millest ta ise pärineb, siis ta ei saagi näha taevast valitsejannat, kelle tase on palju kõrgem, vaid kui ta ükskord niikaugele jõuab, ainult tema vaimset kiirguskujutist. Aga seegi on nagu elus ja kiirgusena niivõrd tugev, et võib korda saata imesid, kus iganes leidub selleks sobivat pinnast kas vankumatu usu või sügava hingeliigutuse näol, tulgu see siis kurvastusest või suurest rõõmust.
See on paika pandud kogu universumi funktsioneerimises, mille alus ja käigushoidja on Looja täiuslik tahe. Selles on varjul kogu abi, mida inimesed võivad iganes vajada, kui nad oma pretensioonikas õpetatuses sellest ise ära ei pöördu.
Jumal avaldab end kogu kõiksuses, sest see on Tema täiuslik looming.
Ja just sellest täiuslikkusest lähtudes pidi Jumala Poja maisele sunnile eelnema ka maine eostamine. Kes väidab vastupidist, see kahtleb Jumala loometöö täiuslikkuses, seega ka Jumala enda täiuslikkuses, kelle tahtest ju Loomine alguse saigi.
Patuta viljastumine on viljastumine puhtaimas armastuses, vastupidiselt viljastumisele patuses kires! Aga ükski maine sünd ei saa toimuda ilma eostamiseta.
Kui maine viljastumine ja niisiis ka maine eostamine kui selline ei saaks üldse puhtad olla, siis tuleks ka igale emadusele vaadata kui millelegi rüvetavale!
Jumal räägib oma loomingu kaudu, ilmutades niiviisi selgelt oma tahet.
Inimese kohus on see tahe ära tunda. Oma pühas sõnas näitas Jumala Poeg selleks õige tee, sest inimesed ise ei vaevunud end selle äratundmisega koormama ning seetõttu takerdusid üha enam kõikjal toimivatesse loorneseadustesse.
Nende seaduste vääramatu kulg pidi aja jooksul hävitama kõik, kes seadusi ei tunne või valesti kasutavad, samal ajal kui see tõstab ülespoole neid, kes Jumala tahte järgi õigesti elavad.
Universumi muutumatus hinguses, mida juhib Jumala enda tahe, on inimese jaoks olemas nii tasu kui ka karistus. Selles on ka äratõukamine või lunastus! See on halastamatu ja õiglane, alati objektiivne, ilma mingi omavolita.
Selles on Jumala kirjeldamatu suurus, Tema armastus ja õiglus – kõiges, mida Tema on teinud nii inimestele kui ka paljudele teistele olenditele, et neil oleks oma eluase ja kodupaik.
Inimestel on aeg kõike seda teada, et täiesti veendunult Jumalat tema tegudes ära tunda. Täis loomisrõõmu ja teotahet seisab igaüks siis kindlalt maa peal, vaadates sügavaimas tänulikkuses Jumala poole, sest teadmise kaudu on äratundmine teda igaveseks sidunud!
Raamatu Tõe valguses olengi kirjutanud just selleks, et vahendada inimestele teadmisi, mis annavad neile kõikehõlmava ja sügava veendumuse Jumala tegevuses avalduvast õiglusest ja armastusest. See teos ei jäta ühtegi lünka, selles on vastus igale küsimusele ning see näitab selgesti, kui imelised on Looja teed, mida mööda nii paljud Tema tahet ellu viivad.
Aga üksnes Jumal on püha!