Lapselik on üks neid sõnu, mida inimesed oma pealiskaudses kõnemaneeris ja järelemõtlematult enamasti valesti kasutavad.
Vaimse loiduse kammitsais ei jõuta seda väljendit piisavalt läbi tunnetada, et sellest õigesti aru saada. Aga kes ei ole seda kogu ulatuses mõistnud, see ei saa seda ka kunagi õigesti kasutada.
Ja ometi on just lapsemeelsus see, mis annab inimestele kindla silla tõusmiseks valevate kõrgusteni, et iga inimvaim saaks täiustuda ning valmistuda igaveseks elamiseks selles kõiksuses, mis on Taevase Isa koda ja mille Tema annab inimeste käsutusse, kui nad jäävad seal Temalemeelepärasteks külalisteks – sellisteks külalisteks, kes ei tekita oma käitumisega segadust neile armulikult kasutamiseks antud ruumides, kus lauad on alati rikkalikult kaetud.
Kui kaugel on aga inimene praegu talle nii vajalikust lapsemeelsusest!
Ometi ei saa ta ilma selleta oma vaimu jaoks midagi saavutada. Vaim vajab lapselikku vahenditust, sest ta on Kõiksuse laps ning jääb selleks ka siis, kui on jõudnud juba täieliku küpsuseni.
Kõiksuse laps! Selles on sügav tähendus, sest vaim peab end arendama Jumala lapseks. Kas ta kunagi nii kaugele jõuab, see sõltub ainuüksi tunnetuse tasemest, mida ta oma rännakutel läbi kõikide materiaalsuste tahab saavutada.
Seda laadi valmidusega peab kaasnema ka tegu. Vaimsetel tasanditel ongi tahe ühtlasi ka tegu. Tahe ja tegu on seal alati üks ja seesama. Nii on see siiski ainult vaimsetel tasanditel, mitte materiaalses maailmas. Mida tihedam ja raskem on aineline tasand, seda kaugemal on tegu tahtest.
Et tihedus mõjub pidurdavalt, seda näitab kasvõi hääle kulgemine ainelises keskkonnas, mis vastavalt tiheduse olemusele seda liikumist takistab. See on hõlpsasti vaadeldav ka väiksemate kauguste puhul.
Kui keegi lõhub puid või taob ehitusel naelu seina, siis võime neid liigutusi eemalt küll selgesti näha, kuid löökide heli jõuab meieni alles mõne hetke pärast. See on niivõrd silmatorkav, et igaüks on seda kindlasti siin-seal kunagi kogenud.
Samasugune, kuid veel palju raskepärasem, on maise inimese tahte ja teo vahekord. Kui tahe vaimus korraks sähvatab, on ta seal otsekohe tegu. Aga selleks, et oma tahet materiaalses maailmas ilmutada, vajab vaim füüsilist keha. Keha võib küll tahtevälgatusele väga kiiresti reageerida, kuid ainult impulsiivselt. Seejuures on välja lülitatud eesaju suhteliselt pikaldane tegevus, mis muidu peaks vahendama tahte teed kuni selle kehalise avaldumiseni.
Tavaliselt võtabki tegudeni jõudmine tunduvalt rohkem aega. Mõnikord polegi tulemuseks mingit tegu või avaldub see ainult väga tagasihoidlikult, kuna tahe pikaks veninud teel nõrgeneb või kaalutlev mõistus selle täiesti maha surub.
Siinkohal tahaksin teha väikese kõrvalepõike ja viidata samalaadsete külgetõmbe kohta käiva loomeseaduse ilmingutele, mida tavaliselt tähelegi ei panda, kuid mis avalduvad sellegipoolest täiesti läbinähtavalt ka inimeste tegutsemises.
Inimlik-maised seadused töötab välja ning viib ellu maine mõistus. Just seepärast hinnatakse neis rangemini ja karistatakse karmimalt mõistuslikke sepitsusi, niisiis ettekavatsetud tegevust, kui neid tegusid, mis pandi toime afektiseisundis ja seega mõtlematult. Viimastesse suhtutakse enamasti leebemalt.
Kõikidele, kes tingimusteta ainult mõistusele kuuletuvad, on selline suhtumine täiesti arusaadav. Siin jääb inimestel aga märkamata samalaadsuse seos, millele loomeseaduste sunnil allub ka mõistuse tegevus.
Eneselegi aru andmata viiakse sellega suurem osa afektiseisundis kordasaadetu heastamisest vaimsele tasandile. Seaduseandjail ja kohtunikel pole sellest aimugi, sest nad lähtuvad hoopis teistest, puht mõistuslikest põhimõtetest. Sügavamalt järele mõeldes ja loomeseaduste toimet tundes paistab see kõik aga hoopis teises valguses.
Looja elavad, jumalikud seadused toimivad sellegipoolest kõikjal, ka kõikides teistes maistes otsustes ja hinnangutes täiesti iseseisvalt, sõltumata mingitest inimlik-maistest seadustest ja arusaamadest. Vaevalt tuleb ükski tõsine inimene mõttele, et maise mõistuse dikteeritud ja ärakantud karistus võiks heastada tegeliku süü – mitte ainult selle, mida inimesed kellelegi süüks panevad – ka Looja seaduste ees!
Juba tuhandeid aastaid on olnud justnagu kaks eraldi maailma, mida on eraldanud inimeste endi mõtted ja teod, kuigi see peaks olema vaidüksainus maailm, kus kehtiksid üksnes Looja seadused. Maine karistus võib tuua lunastust ainult siis, kui kõik seadused ja karistused on täielikus kooskõlas Looja universaalsete seadustega.
Afekte on kahesuguseid – kõigepealt need, mida oleme juba kirjeldanud ja mida tuleks õigupoolest nimetada impulssideks, ning sellised afektid, mis sünnivad eesajus ning ei kuulu seega mitte vaimu, vaid mõistuse valdkonda. Kuigi ka niisugusel juhul pole käitumine ette kavandatud, ei saa siin teha samasuguseid mööndusi nagu impulsiivsete tegude korral.
Sedalaadi erinevusi suudavad õigesti määratleda siiski vaid need inimesed, kes tunnevad kõiki Looja universaalseid seadusi ning nende ilminguid. Aga esialgu peab see jääma ootama tulevasi aegu, kui ka inimeste käitumises pole enam senist suvalisust – nad on jõudnud siis sellise vaimse küpsuseni, et kõik nende mõtted ja teod on alati kooskõlas Looja seadustega.
Jäägu see kõrvalepõige lihtsalt järelemõtlemiseks, sest ta ei ole käesoleva loengu eesmärgiga vahetult seotud.
Olgu siinkohal ainult märgitud, et vaimsel tasandil moodustavad tahe ja tegu ühtse terviku, mis materiaalsel tasandil on mateeria loomuse tõttu lahutatud. Seepärast ütleski Jeesus tookord inimestele: Vaim on valmis, aga liha on nõder Niisiis liha ehk antud juhul meie jämemateriaalne keha ei teosta sugugi kõike seda, mis on vaimus juba tahte ja teona olemas.
Kuid ka maa peal, oma jämemateriaalses kestas, võiks vaim sundida oma tahet alati materiaalsuses teostuma, kui ta ainult ei oleks liiga loid. Oma viitsimatuse eest ei saa ta sugugi keha süüdistada, sest keha on antud igale vaimule ainult tööriistaks, mida ta peab õppima valitsema ja õigesti kasutama.
Niisiis on vaim Looja loomingu laps ning peab olema lapselikult siiras, kui ta tahab selles loomingus täita oma olemasolu eesmärki. Oma upsakuses juhtis mõistus vaimu lapselikkusest eemale, sest ta ei suutnud selle tegelikku olemust mõista. Seeläbi kaotas vaim aga Kõiksuse toe, ning maailm peab teda nüüd iseenda terveksjäämise nimel kohtlema nagu mingit võõrapärast, häirivat ja ohtlikku olendit.
Ja nii tulebki välja, et oma väära mõtlemise ja tegutsemisega kaevavad inimesed ise endale hauda.
Kui kummaline, et igaüks, kes tahab saada tõelist jõuluelamust, peab kõigepealt püüdma end lapsepõlve tagasi mõelda! See näitab ju täiesti selgelt, et täiskasvanuna pole inimene enam võimeline jõulupühasid tunnetuslikult läbi elama – kindel tõend, et ta on midagi kaotanud, mis tal lapsena oli olemas! Miks ei pane see inimesi järele mõtlema!
Jällegi takistab tõsisemat ellusuhtumist inimeste endi vaimne inertsus. See on laste jaoks, mõeldakse, ja täiskasvanutel pole selleks lihtsalt aega! Nemad peavad mõtlema tõsisematele asjadele.
Tõsisematele! Nende tõsisemate asjade all mõtlevad nad ainult maiste hüvede tagaajamist, niisiis mõistuse tööd! Mõistus aga tõrjub kiiresti kõik mälestused tagaplaanile, et mitte oma edumaad kaotada, kui tunnetus on talle korrakski ruumi andnud!
Isegi nendes pealtnäha nii lihtsates ilmingutes oleksid äratuntavad ka palju sügavamad tagamaad, kui ainult mõistus selleks aega annaks. Aga ta on saanud juba initsiatiivi ja paneb nüüd mängu kogu oma kavaluse. Ometi pole tegelik sõdija mitte mõistus, vaid see, kes teda tööriistana ära kasutab ja ise selle varju peitub – see on Pimedus!
Pimedus ei taha, et keegi võiks isegi mälestustest valgust leida. Ja kuidas vaim valguse järele igatseb, et sellest uut jõudu ammutada! Äratavad ju lapsepõlveaegsed jõulumälestused mingi ebamäärase, peaaegu valulise igatsuse, mis võib paljusid inimesi kasvõi hetkeks heldima panna.
See heldimus võiks olla soodsaim pinnas ärkamisele, kui see otsekohe ja täielikult ära kasutada! Kahjuks aga paneb see täiskasvanud ainult unelema, millega tärkama hakkavad jõud midagi saavutamata lihtsalt hääbuvad. Ja niiviisi uneledes on ka sellel võimalusel lastud vähemagi kasuta käest libiseda.
Isegi kui nii mõnigi poetab seejuures paar pisarat, siis häbeneb ta seda, püüab neid varjata ja end füüsilise ropsatusega kokku võtta, mis üsna sageli osutab alateadlikule tõrksusele.
Kui palju võiksid inimesed sellest õppida! Ega siis juhuslikult põimu lapsepõlvemälestustesse ka vaikset nukrust. See on alateadlik äratundmine, et midagi on kadunud ja selle asemele on jäänud tühjus, suutmatus enam lapse kombel maailma tajuda. Kindlasti olete aga mõnigi kord märganud, kui meeldivalt ja värskendavalt mõjub iga sellise inimese kasvõi vaikne lähedus, kelle silmis süttib aeg-ajalt lapselik sädelus.
Täiskasvanu ei tohiks unustada, et lapselikkus ei ole lapsikus. Ometi te ei tea, miks lapselikkus sellisena mõjub ning mida ta endast üldse kujutab. Ja miks ütles Jeesus: Olge nagu lapsed!
Et mõista, mis on lapselik, selleks peab teil kõigepealt olema selge, et lapselikkus pole üldsegi ja tingimata seotud lastega. Tunnete ju kindlasti ka ise selliseid lapsi, kelles ehedat lapselikkust tegelikult ei olegi. Niisiis on lapsi ilma lapselikkuseta! Tigetsev laps ei mõju kunagi lapselikult, nagu ka ebaviisakas ehk tegelikult halvasti kasvatatud laps! Siit on selgesti näha, et laps ja lapselikkus on kaks täiesti iseseisvat mõistet.
See, mida Maa peal nimetatakse lapselikkuseks, on tegelikult üks puhtuse avaldusi – kõrgemas kui ainult maiselt inimlikus mõttes! Inimene, kes elab jumaliku puhtuse kiirtes ja neile kiirtele iseendas ruumi teeb, ongi koos sellega omandanud ka lapselikkuse, ükskõik kas ta ise on siis alles lapseeas või juba päris täiskasvanu.
Lapselikkus on sisemise puhtuse tulemus või tunnismärk, et antud inimene on pühendanud end puhtusele ja seda teenib. Kõik need erinevad väljendid tähendavad aga alati tegelikult ühte ja sedasama.
Niisiis võivad lapselikult käituda ainult seesmiselt puhtad lapsed ja ainult sellised täiskasvanud, kes kannavad endas puhtust. Seepärast mõjuvadki nad nii innustavalt ja vitaalselt ning äratavad ka usaldust.
Ja kus on tõeline puhtus, sinna on kindlustatud juurdepääs ka tõelisel armastusel, sest Jumala armastus tuleb meile ainult puhtuse kiirtes. See on tema tee ja ühtegi teist teed ta ei saagi kasutada.
Kes pole lasknud endasse puhtusekiirt, seda ei leia kunagi ka jumaliku armastuse kiired!
Ometi on inimene ise lapselikkusest loobunud, sest oma ühekülgse intellektuaalse mõtlemise tõttu on ta Valgusest ära pöördunud ja ohverdanud seeläbi mõistusele kõik, mis võinuks teda ülendada. Tuhandete köidikutega on ta aheldanud end maa külge ja jämedakoeline materiaalsus hoiab teda kindlalt oma embuses, kuni ta end sellest ise vabastab. Seda ei saa aga tuua isegi maine surm, vaid ainult vaimne ärkamine.