MAAILM, universum, kõiksus … Neid sõnu kasutatakse tihti kergekäeliselt ja ilma endale täpsemalt aru andmata, mida see kõnealune maailm endast tegelikult kujutab.
Paljud, kes püüavad endale maailmast siiski mingit kindlamat pilti luua, näevad vaimusilmas loendamatuid väga erineva ehituse ja suurusega taevakehasid tervete päikesesüsteemide kaupa kosmoses mööda oma orbiite tiirlemas. Nad teavad, et mida võimsamaid instrumente luuakse, seda rohkem tuleb nähtavale uusi ja järjest kaugemaid taevakehasid. Tavainimene rahuldub siinkohal „lõpmatuse“ mõistega, võttes sellega omaks ka sisuliselt eksliku ettekujutuse.
Maailm ei ole lõpmatu. See on Looja tegu, materiaalne looming. Nagu kõik, mis on kunagi tehtud, seisab seegi töö Looja kõrval ning on sellisena piiritletud.
Niiöelda edasijõudnud on sageli uhked selle üle, et nad näevad Jumalat kogu looduses, igas lilles, igas kivis. Nad peavad Jumalaks ka varjatud liikumapanevaid loodusjõude, niisiis kõike, mida me küll tunnetame, kuid ei suuda uurida ega täielikult mõista. Pidevalt toimiv ürgjõud, igavesti uuenev energiaallikas, kehatu ürgvalgus … Nad usuvad, et on teinud juba tõepoolest suure sammu edasi, kuna nad leiavad Jumalat lausa kõikjal ja kõiges kui kogu universumit läbistavat jõudu, mille üks ja esmane eesmärk on liikuda oma arengus lakkamatult üha lähemale täiuslikkusele.
Selles on neil ainult teatud mõttes õigus. Terves universumis kohtame vaid Tema tahet, seega Tema vaimu ja väge. Tema ise kõrgub aga üle kogu oma loomingu.
Materiaalne maailm on juba oma loomisest saadik allutatud tekkimise ja hävimise vääramatutele seadustele, sest see, mida meie nimetame looduse seadusteks, on Jumala loov tahe, mis ennast teostades maailmu pidevalt vormib ja lagundab. See loov tahe on ühesugune kogu universumis, kuhu kuuluvad üheainsa tervikuna nii jämemateriaalne kui ka peenekoeline maailm.
Ürgsete algseaduste ning sellega ka algse tahte täielik ja vääramatu ühetaolisus tingib seda, et ka kõige tühisemad maised protsessid kulgevad täpselt niisamuti, nagu need peavad toimuma igasugustes, ka kõige ulatuslikumates kosmilistes nähtustes, kogu kõiksuses.
Algse tahte range vorm on lihtne ja selge. Olles selle kord ära tundnud, leiame selle igalt poolt kergesti üles. Paljude nähtuste keerukus ning raskesti mõistetavus tuleneb ainult inimeste endi tahtel loodud arvukate kõrvalteede ja möödakäiguradade mitmekordsest läbipõimumisest.
Maailm kui Jumala töö ja looming allub niisiis kõiges muutumatutele ja täiuslikele jumalikele seadustele, on neist tekkinud ning seetõttu piiritletud.
Näiteks avaldub niisamuti ka kunstnik oma loomingus ning võib sellega isegi kokku kasvada, kuid jääb indiviidina sellest siiski eraldatuks. Piiratud ja ajas hääbuv on küll iga töö, aga see ei pruugi seepärast veel kehtida kunstniku võimete kohta. Kunstnik ehk tööde looja võib oma tahet kehastava töö ka hävitada, ilma et see teda ennast puudutaks. Sellegipoolest jääb ta ikka kunstnikuks edasi.
Me tajume kunstnikku ja tunneme ta ära tema töödes ning ta saab meile tuttavaks, ilma et meil tarvitseks teda ennast isiklikult näha. Meil on tema tööd ning nendes on tema tahe, mis meile mõjub ja muljet avaldab. Me justnagu kohtuksime temaga, ja ometi võib ta ise meist hoopis kaugel olles elada oma elu.
Kunstniku ja tema loomingu vahekord annab meile põgusa ettekujutuse ka Looja ning maailma suhetest.
Igavene ja lakkamatu, seega lõpmatu on ainult kõiksuse ringkäik oma alalises tekkimises, lagunemises ning ikka ja jälle uuesti tärkamises.
Selles ringkäigus täituvad kõik ilmutused ja ettekuulutused, nende hulgas lõpuks ka Maa jaoks ette nähtud „viimsepäevakohus“!
Viimne, seega siis lõplik kokkuvõtete tegemine ja õigusemõistmine tuleb ükskord igale materiaalsele taevakehale, kuid see ei juhtu kogu universumis sugugi üheaegselt.
See protsess on möödapääsmatult vajalik universumi igas niisuguses osas, mis on oma ringkäigus jõudnud parajasti sinna punkti, kus peab algama selle osa lagunemine, saamaks võimalust oma edasisel arenguteel end jälle uuesti üles ehitada.
Selle igavese ringkäigu all ei mõelda Maa ja teiste taevakehade tiirlemist ümber oma päikeste, vaid palju suuremat ja ulatuslikumat tsüklit, mille peavad üksteise järel läbi tegema kõik päikesesüsteemid, kuigi nad liiguvad samal ajal ka iseseisvalt, oma ettenähtud radadel.
Loodusseaduste harmooniline koosmõju on täpselt kindlaks määranud ka selle hetke, millal iga konkreetne taevakeha peab hakkama lagunema. Selle protsessi algus on väga üheselt paika pandud ja lihtsalt peab käivituma, sõltumata kõnealuse taevakeha seisundist ja selle elanikest.
Ringkäik viib iga taevakeha pidurdamatult sinnapoole, ja lagunemine toimub ilma vähimagi viivituseta. Nagu kõige muugi puhul tähendab see tegelikult ainult muundumist, võimalust edasiseks arenguks. Siis on iga inimese jaoks käes otsustav tund. Ta kas tõstetakse üles valguse poole, kui ta püüdlused on vaimset laadi, või jääb ta aheldatuks kõige maise külge, millest ta ise kinni hoiab, kui ta vastavalt oma veendumustele tunnistab ainult materiaalseid väärtusi.
Niisugusel juhul tuleneb täiesti ja ainult tema enda tahtest, et ta ei suudagi end materiaalsusest vabastada ning oma teekonna viimsel hetkel tõmmatakse ta koos sellega lagunemise keerisesse. Siis on see vaimne surm! Samatähenduslik kustutamisega Elu Raamatust.
Seda iseenesest täiesti loomulikku asjade käiku nimetatakse ka igaveseks needuseks, sest kõik, kes on niiviisi lagunemisprotsessi kaasa kistud, jäävad ilma oma personaalsusest. See on kõige kohutavam, mis inimesega võib juhtuda. Ta on nagu väljapraagitud kivi, mida ei saa vaimse hoone ehitamisel kasutada, ning peab seepärast minema ümberjahvatamisele.
See vaimu lahutamine mateeriast, mis on täiesti loomulikele seadustele tuginev ja neist tulenev protsess, ongi niinimetatud viimsepäevakohus, mis on seotud suurte ja pöördeliste muudatustega.
Igaühele on pikematagi selge, et selline desintegratsioon ei saa teoks ühe maise päevaga. On ju maailma mastaabis tuhat aastat kui üksainus päev.
See ajajärk on meie jaoks juba alanud. Maa on jõudmas punkti, kus ta oma seniselt kursilt ära pöördub, mis peab ka füüsiliselt avalduma vägagi tuntavalt. Vahetegemine, mida on juba mõnda aega ette valmistatud, kuid mis on seni ilmnenud ainult arvamuste ja veendumuste tasandil, muutub siis palju teravamaks.
Iga tund maist elu on seetõttu hinnas, kallim kui kunagi varem. Kes tõsiselt otsib ja tahab õppust võtta, see peab kogu oma jõudu pingutades kiskuma ennast lahti kõikidest madalatest mõtetest, mis teda maiste asjade külge seovad. Muidu varitseb teda oht jäädagi materiaalsuse kütkesse ning koos sellega minna vastu täielikule põrmustamisele. Valguse poole püüdlejad vabanevad aga järk-järgult kõigest materiaalsest ning jõuavad lõpuks vaimsuse pärusmaale.
Siis on Valguse ja Pimeduse eraldumine lõpule jõudnud ning kohtumõistmine täide viidud.
Sellega pole sugugi kõik kadunud ja „maailm“ kokku varisenud. Iga taevakeha tõmmatakse lagunemisprotsessi alles siis, kui selle areng jõuab punkti, kus desintegratsioon koos eelneva selekteerimisega peab algama.
Selle viivad loomulikul viisil täide need jumalikud seadused, mis on kogu universumi enda aluseks ning on toiminud juba selle ürgalgusest saadik. Ka täna ja tulevikuski kehastavad nad kõrvalekaldumatult Looja tahet. Igaveses ringluses on pidev loomine, külvamine, küpsemine, lõikus ja kõdunemine, et muutunud seostes ja värske jõuga moodustada jälle uusi vorme, mis alustavad otsekohe järgmist ringkäiku.
Seda kõikehõlmavat ringkäiku võib ette kujutada nagu hiiglaslikku kraatrit või koobast, millest pidurdamatu jõuga lakkamatult väljavoolav ürgne seeme sööstab pöörleva joana üha uutesse kooslustesse ja arengutesse – just nii nagu teaduski on seda juba mõistnud ning tabavalt kirjeldanud.
Hõõrdumise ja kokkutõmbumise tõttu moodustuvad tihedad udukogud ning neist omakorda taevakehad, mis vääramatute seaduste range loogika järgi koonduvad päikesesüsteemideks. Omaette arenedes peavad nad kõik üheskoos järgima aga suurt ringkäiku, mis on igavene.
Nii nagu maiselt jälgitavalt saab seemnest alguse areng, kujunemine, küpsemine ja viljade valmimine või järgnev kõdunemine taimede, loomade ja inimeste puhul, millega kaasnev organismi senise struktuuri lagunemine on aluseks uuele arengule, niisamuti kulgeb see ka ülemaailmse ulatusega protsessides. Iga füüsiliselt nähtav taevakeha koos teda ümbritseva palju suurema peenmateriaalse, seega tavalisele silmale nähtamatu sfääriga peab oma igaveses ringlemises tegema läbi samasugused arengud, sest ka nendes toimivad ikka needsamad seadused.
Ka kõige fanaatilisem kahtleja ei saa eitada ürgse algseemne olemasolu, kuid sellegipoolest ei saa ükski maine silm seda näha, sest selle algseemne materiaalsus on teistsugune, „sealpoolne“. Nimetame seda ka edaspidi lihtsalt peenmateriaalsuseks.
Samuti pole raske mõista, et asjade loomuliku arengu kohaselt on sellestki seemnest kujunema hakkav maailm alguses peenmateriaalne ega ole seega maistele silmadele nähtav. Alles hiljem sõltuvalt peenmateriaalsest maailmast kujunevad selle kõige jämedakoelisematest setetest järk-järgult välja ka füüsilise maailma jämemateriaalsed kehad ning alles neid saab juba sünnihetkest alates näha ka füüsiliste silmade ja kõikide jämemateriaalsete vahenditega.
Teisiti pole lugu sellegi kestaga, mida kasutab inimene kui tegelikult vaimne olend, kellest endast tuleb juttu veel edaspidi. Oma rännul läbi erilaadsete maailmade peab tema rõivastus, tema kest, kate, ihu või tööriist – ükskõik kuidas te seda ümbrist ka nimetate – olema alati samalaadsest materjalist nagu see keskkond, kuhu ta parajasti siirdub, et see oleks talle ühtlasi nii kaitsevari kui ka hädavajalik tööriist, kui ta tahab suuta seal vahetult ja efektiivselt tegutseda.
Kuna jämemateriaalne maailm sõltub peenmateriaalsest, siis järelikult avaldub kõikide jämemateriaalse maailma sündmuste tagasimõju ka peenmateriaalses maailmas.
See hiiglaslik peenmateriaalne ümbris on loodud samast ürgsest algest ning tõmmatakse igaveses ringkäigus osaledes lõpuks samuti juba ülalmainitud keerise sügavikku, kus tedagi ootab lagundamine, et siis algosakestena teiselt poolt uude ringlusse paiskuda.
Nii nagu süda soontes verd ringi pumpab, nii töötab ka see keeris nagu kogu materiaalse maailma süda. Desintegratsiooniprotsess puudutab kõike, ka peemmateriaalset maailma, sest kõik materiaalne lagundatakse jälle peenimateks algosadeks, et alustada uut arengut. Seejuures pole siin mingit meelevaldsust, vaid kõik tuleneb enesestmõistetavalt nendest ürgsetest seadustest, mis ei luba mingit kõrvalekaldumist.
Kõigele loodule, olgu see siis jäme- või peenmateriaalne, jõuab üleüldise suure ringkäigu ühes teatud punktis kätte hetk, kui lõpuks vallandub lagunemisprotsess, mis on igasuguse materiaalse arengu loomupärane tulemus.
Peenmateriaalne maailm, see niinimetatud sealpoolsus on vahepeatuseks neile, kes on maisest olelusest juba lahkunud. Sealpoolsus on füüsilise maailmaga seesmiselt seotud, moodustades koos sellega ühtse terviku. Surma hetkel jätab inimene oma füüsilise keha jämemateriaalsesse maailma maha ja võtab seda ümbritsevasse peenmateriaalsesse sfääri siirdudes eelnevast kaasa ainult samalaadse peenekoelise keha.
Kuid ka see peenekoeline maailm, sealpoolsus, allub kõiksuse ühe osana samadele pideva arengu ja lagunemise seadustele. Kui algab lagunemis protsess, siis eraldub siingi vaimne substants materiaalsest niisama loomulikul viisil. Vastavalt inimese vaimsele tasemele nii füüsilises kui ka peenmateriaalses maailmas, peab inimvaim, see tõeline mina, kas tõusma ülespoole või jääma aheldatuks materiaalsuse külge.
Tõsine püüdlemine tõe ja valguse poole avaldab mõju igaühe loomusele, muutes inimest vaimselt puhtamaks ning helgemaks, nii et ta seeläbi kindlasti üha enam ja enam tiheda materiaalsuse kütkeist vabaneb ning vastavalt oma puhtusele ja kergusele kõrgemale tõuseb.
Kes aga usub ainult maistesse asjadesse, see seob end ise oma veendumuste kaudu materiaalse maailmaga ja jääb selle külge aheldatuks, mistõttu tema ülespoole liikumine on välistatud. Loomulikus kooskõlas vaimse gravitatsiooni seadustega eralduvad seejärel valguse poole püüdlejatest need, kes on end ise pimedusega sidunud – aluseks on igaühe enda vabalt tehtud valik.
Seega on ilmne, et ükskord lõpevad ka need arenguvõimalused, mida maisest elust lahkunuile pakub puhastusprotsess niinimetatud sealpoolsuses. Viimne valik! Nii siin- kui ka sealilmas on inimesed selleks ajaks kas juba sedavõrd õilistunud, et võivad tõusta üles valguse regioonidesse, või jäävad nad iseenda soovil seotuks oma madalama loomusega ning kistakse seetõttu lõpuks „igavesse needusse“. See tähendab, et koos kogu materiaalsusega, millest nad ei suuda loobuda, langevad nad desintegratsiooniprotsessi ning teevad läbi valulise lagunemise, kaotades sellega kogu oma personaalsuse.
Nad põrmustatakse ja puistatakse laiali nagu aganad tuules ning sellega on nad kustutatud ka Elu kuldsest raamatust!
Niisiis on ka paljuräägitud viimsepäevakohus ehk lõplik õigusemõistmine lihtsalt üks arenguetapp, mis saabub universumis toimuvate seaduste järgi kõige loomulikumal viisil ja kulgeb just nii, nagu ta kulgema peab. Ka siin maitseb igaüks ainult iseenda soovide ja tahtmiste vilju, niisiis just seda, mida tema oma tõekspidamised talle toovad.
Looja suurust ei vähenda põrmugi teadmine, et kõik, mis toimub, toimub automaatselt ja range loogika alusel, et inimese saatusejoon on alati määratud ainult tema enda soovide ja tahtega, ega seegi, et Looja ise meie tegude järele ei valva ega tule meid ka kiitma või karistama. Vastupidi – see annab meile vaid põhjust pidada teda veelgi ülevamaks.
Tõeline suurus on tema loomingu täiuslikkuses, mis sunnib meid vaatama sellele sügavaima aukartusega, kuna suurim armastus ja kõige sirgjoonelisem õiglus juhivad mingit vahet tegemata nii globaalseid kui ka kõige tühisemaid sündmusi.
Suur on inimenegi, kes on seatud universumis iseenda saatuse peremeheks! Oma tahtega võib ta end ümbruskonnast kõrgemale tõsta ja niiviisi selle arengule kaasa aidata, kuid võib seda ka allapoole kiskuda ja ennast sellesse nii sisse mässida, et ei suudagi end sellest enam vabastada ning langeb koos sellega hävingusse, olgu siis füüsilises või peenmateriaalses maailmas.
Seepärast vabastage end kõikidest madalate tunnete köidikutest, sest juba on kiire! Läheneb tund, mil selleks ettenähtud aeg lõpeb! Äratage endas püüd kõige puhta, tõelise ja õilsa järele!
Kõrgel universumi igavese ringkäigu kohal hõljub kroonina sinetav saar, nende õndsate ja puhastunud inimvaimude asupaik, kes tohivad juba praegu valguseriigis viibida. See saar ei kuulu enam maailma ega tee seepärast kaasa ka selle ringkäiku. Vaatamata oma kõrgusele pöörleva universumi kohal on ta selle tugi ning väljuvate vaimsete jõudude keskus. Selle saare kõrgel harjal asub rohkesti ülistatud, kuldsete tänavatega linn. Midagi ei allu seal enam muutustele, enam pole vaja karta mingit viimsepäevakohut. Kes tohivad seal olla, need on kodus.
Aga kõige tipus, kõige kõrgemal sellel helesinisel saarel, ligipääsmatuna kõikidele, keda pole sinna kutsutud, seisab Graalilinnus, kaljuloss, mida luuletajad on nii sageli maininud.
Legendidest ümbritsetuna seisab lugematute otsijate ihaldatud eesmärk suurima aupaiste valguses ning varjab endas Graali – Kõige Kõrgema puhta armastuse püha karikat!
Selle hoidjateks on määratud kõige puhtamad vaimud. Nemad kannavad jumalikku armastust selle puhtaimal kujul, mis on oluliselt erinev maiste inimeste ettekujutusest, kuigi nad seda iga päev ja tund ise kogevad.
Sõnum Graalist on läbinud pika tee. Ilmutuste kujul laskus see sinavalt saarelt aste astme järel läbi peenekoelise maailma, kuni üksikute kirjanike ja poeetide sügava inspiratsiooni kaudu jõudis lõpuks ka meie füüsilise maailma inimesteni. Tahtmatult said seejuures mitmesugused moonutused osaks ka Tõele, mida niiviisi sammhaaval edasi anti, nii et lõpuks jäi sellest järele ainult mitmekordselt ähmastunud peegeldus, mis on andnud alust paljudele eksitustele.
Kui nüüd tohutu universumi mingi osa on suures hädas ning Looja poole tõusevad mure ja innukad abipalved, siis saadetakse kohale keegi Püha Karika teenritest, et vaimses kitsikuses olijaile jumaliku armastuse kandjana tuge pakkuda. See, millest seni on räägitud ainult legendides ja muistendites, jõuab siis maailma kui elav reaalsus!
Niisugused missioonid pole aga kuigi sagedased. Iga kord kaasnevad nendega sügavad, murrangulised muutused. Sellised saadikud toovad valgust ja tõde teelt eksinuile ning meelerahu neile, kes on lootuse kaotanud. Oma sõnumiga ulatavad nad käe kõikidele otsijatele, andes neile uut jõudu ja julgust ning juhtides neid läbi kogu pimeduse üles, Valguse poole.
Kuid nad tulevad ainult nende pärast, kes Valguselt abi igatsevad, mitte aga irvhammaste ja ilmeksimatute pärast.