PÕHJATU ööna laiub maa kohal peenmateriaalne pimedus! Juba väga pikka aega. See hoiab maad kindlalt oma haardes, mis on nii tihke ja lämmatav, et iga ülespoole tõusev valgusepüüdlus on nagu leek, mis ilma hapnikuta kiiresti jõu kaotab ja kahvatult hääbudes kokku vajub.
Kohutav on see peenmateriaalsuses valitsev olukord, mille mõju avaldub praegu kõige kurjemal kombel. Kes iganes saaks korrakski näha, mis seal toimub, see kaotaks jahmatusest igasuguse lootuse pääsemiseks!
Kõiges selles on inimesed ise süüdi. Süüdi oma madalate huvide ja taotlustega. Siin on inimkond ise olnud enda kõige suurem vaenlane. Nüüd varitseb oht, et needki vähesed, kes veel kord ja tõsiselt üritavad kõrgemale tõusta, võidakse samuti tõmmata sellesse sohu, kuhu paljud teised valmistuvad meeletu kiirusega tormama.
See on nagu kleepuv muda, millest pole enam pääsu. Hääletult kaob kõik umbsesse, põhjatusse mülkasse. Pole enam mingit võitlemist, vaid ainult vaikne, sõnatu, õudne lämbumine.
Aga inimesed seda ei mõista. Vaimne laiskus jätab nad toimuva hukatuslikkuse suhtes pimedusse.
Soo aga jätkab oma mürgiste aurude eritamist, roiutades pikkamööda ka neid, kes on veel ärkvel ja tugevad, et siis neidki uimaste ja nõrkenuina koos teistega endasse imeda.
Niisugused on lood selle maa peal praegu. Ma ei näita teile mingeid fantaasiapilte, vaid tegelikku elu! Kuna kogu peenmateriaalsus kannab endas kujundeid, mida on loonud ja elustanud inimeste endi tundmused, siis kestab see ka kogu aeg edasi. Ja see ongi keskkond, mis inimesi ootab, kui neil tuleb ükskord siitilmast lahkuda ning nad ei suuda tõusta valgemasse ja meeldivamasse ümbrusse.
Pimeduse haare tõmbub aga üha rohkem koomale.
Nii jõuabki lähemale hetk, mil kogu see maa tuleb mõneks ajaks jätta pimeduse ülemvõimu alla, ilma et Valguselt võiks tulla mingit otsest abi, sest inimkond on iseenda tahtel asja nii kaugele viinud. Enamuse tahte järgimine pidigi sellise lõpuni välja jõudma. See on seesama aeg, mida kord Johannesele näidati – Issand katab oma näo kinni.
Ümberringi on pilkane öö. Aga suurimas hädas, kus kõike, ka kõige paremat ähvardab hukkumine, just selsamal ajal murrab juba läbi ka koidupuna! Kuid päikesetõus toob kõigepealt kaasa suure, valulise puhastuse, mis on möödapääsmatu, enne kui kõikide tõsiselt otsijate päästmine võib alata, sest abistavat kätt ei saa ulatada ühelegi neist, kes püüdlevad madalate eesmärkide poole! Nad peavad langema kohutavasse kuristikku ning ainult seal võivad nad veel loota äratusele läbi selliste piinarikaste katsumuste, mis panevad neid iseennastki jälestama.
Kel seni on näiliselt karistamatult õnnestunud edasipüüdlejate teele mõnitades takistusi veeretada, need muutuvad vaiksemaks ja mõtlikumaks, kuni viimaks hakkavad anudes ja soigudes Tõe järele igatsema.
Selleni jõudmine ei lähe neil nüüd aga sugugi enam valutult. Neil pole mingit pääsu jumaliku õigluse raudsete seaduste eest, mille veskid jahvatavad neid seni, kuni nad ükskord omal nahal jõuavad oma eksimuste äratundmiseni.
Oma reisidel olen võinud kogeda, et minu sõnum on nagu tuimade inimvaimude hulka heidetud tuletungal. Olen ju selgitanud, et ükski inimene ei saa ennast pidada jumalikuks, kuigi praegusel ajal tehakse suuri pingutusi, et just iseenda sees Jumalat avastada ning seeläbi lõpuks ka ise Jumalaks saada!
Seepärast ongi minu sõnum tekitanud tihti ärevust. Inimesed püüavad end selle vastu mässu tõstes kaitsta, sest nad tahavad kuulda ainult meeldivaid sõnu, mis neid mõnusalt uinutaks ja rahustaks!
Niisiis on need vastuhakkajad eelkõige argpüksid, kes meelsasti ka iseenda eest peitu poeksid, et saaks vaid jääda pimeduse mugavasse rüppe, kus oleks võimalik oma soovi kohaselt kenasti ning rahulikult uneleda.
Mitte igaüks ei suuda seista Tõe valguses, mis halastamatu selgusega näitab kätte meid katva rüü kõik plekid ja puudused.
Naeru, pilgete või ka lausa vaenulikkusega püüavad sellised inimesed takistada saabumast päeva, mil paratamatult selguks, et nende iidol, nende ego seisab ebakindlatel savijalgadel. Need narrid teevad maskeraadi ainult iseendile ning sellele järgneb halastamatult morn tuhkapäev. Oma väärkujutlustes tahavad nad jumalikustada ainult iseennast ja seetõttu tunnevad nad end maiselt hästi mõnusalt, pidades juba ette vaenlaseks igaüht, kes häirib nende unist rahu!
Kuid seekord ei aita neid mingi tõrkumine!
Iseenese jumalikustamine avaldub nende väites, nagu oleks inimeses varjul jumalikkus. See on kobav, räpane haare oma Jumala ülevuse ja puhtuse järele, mis teotab teie jaoks kõige pühamat, mille poole te kõige õndsamas usus üles vaatate.
Teis endis on olemas altar oma Jumala teenimiseks. See altar on teie tunnetusvõime. Kui see on puhas, siis on see otseselt seotud vaimse maailma ja seeläbi ka paradiisiga! Siis saate teiegi viivuks tunda täielikku lähedust oma Jumalaga, nii nagu see sageli juhtub kõige sügavama valu või suurima rõõmu hetkedel!
Te tunnetate Tema lähedust siis samasugusel viisil, nagu seda paradiisis pidevalt kogevad igavesed ürgvaimud, kellega te olete neil hetkil tihedasti seotud. Meelivaldava kurbuse või ka rõõmuelamuse võimas vibratsioon tõukab kõik maise ja madala korraks kaugele tagaplaanile. Seeläbi on tee vaba intuitiivse tunnetuse puhtusele, mis loob otsekohe ühenduse samalaadse, kogu paradiisi elustava puhtusega!
See on inimvaimu ülim õnn. Igavesed paradiisiasukad elavad selles aga pidevalt. See loob imelise kaitstusetunde. Nad on seal täiesti teadlikud oma suure Jumala lähedusest, kelle väes nad seisavad. Kuid neile on enesestmõistetav seegi, et ka oma kõrgeimasse tippu jõudnult ei ole neil kunagi võimalik Jumalale isegi pilku heita.
Kuid see ei rusu neid, vaid vastupidi – ligipääsmatu suuruse tunnetamine äratab neis juubeldava tänulikkuse kirjeldamatu armulikkuse eest, mida Tema on selle iseteadliku olendi vastu alati ilmutanud.
Ja seda õnne saab maitsta juba maapealnegi inimene. Väga õigesti öeldakse, et ülevatel hardusehetkedel tunneb inimene oma Jumala lähedust. Pühaduseteotus on aga sellele jumaliku läheduse teadvustamise juurde viivale imelisele sillale tuginedes väita, nagu oleks kübeke jumalust olemas ka inimeses endas.
Käsikäes selle väitega käib ka jumaliku armastuse madaldamine. Kuidas saab Jumala armastust mõõta inimliku armastuse mõõdupuuga? Veelgi enam – seda inimeste armastusest isegi madalamaks hinnata? Vaadake neid inimesi, kes jumalikku armastust kui kõrgeimat ideaali kujutledes arvavad, nagu peaks see nurisemata kõik ära kannatama ja seejuures veel kõik andestama! Nende meelest ongi jumalikkus just selles, et taluda igasuguseid jämedusi madalamatelt olenditelt, nii nagu seda teevad ainult kõige nõrgemad, kõige arglikumad inimesed, keda teised selle eest põlastavad. Mõelge ometi järele, milline koletu teotus selles peitub!
Inimesed tahavad karistamatult patustada, et siis lõpuks oma Jumalale veel sellegagi rõõmu teha, et ilma omapoolse heastamiseta lasta Temal nende süüteod andeks anda! Siin peab olema tegemist kas äärmise piiratuse, kuritegeliku laiskuse või lootusetu äratundmisega, et ollakse liiga nõrk, avaldamaks head tahet üldse ülespoole püüdagi. Kõik need väärivad aga ühtviisi hukkamõistu.
Kujutage endale ette jumalikku armastust – kristallselget, kiirgavat, puhast ja suurt! Kas te suudate mõelda, et see võiks olla nõnda magusalt mannetu ja alandavalt järeleandlik, nagu inimesed nii meelsasti tahaksid? Seal, kus neile nõrkus meeldib, tahavad nad tõelise suuruse asendada võltsiga. Nad pakuvad väärkujutelmi ainult selleks, et kuidagi jätkata iseenda petmist ja uinutada muret oma eksisammude pärast, mis teevad neid pimeduse kuulekateks teenriteks.
Kus on siis see värskus ja jõud, mis ilmtingimata kuulub jumaliku armastuse kristalse puhtuse juurde? Jumalikku armastust ei saa lahutada jumaliku õigluse ülimast rangusest. Tegelikult nad koguni kattuvad – õiglus on armastus ning armastus on omakorda ainult õigluses. Üksnes selles on ka jumalik andeksand.
Kirikud ütlevad õigesti, et Jumal andestab kõik! Ja tõepoolest andestab! Mitte nii nagu inimene ise, kes mõne tühise pahanduse pärast kannab ligimese vastu vimma veel tükk aega pärast seda, kui too on oma süü juba heastanud. Niisuguste mõtetega võtab ta endale aga koguni kahekordse süü, sest ta ei toimi Jumala tahte kohaselt. Inimlikul armastusel jääb siin puudu õiglusest.
Jumaliku loova tahte läbi saab oma süüst puhtaks iga inimhing, niipea kui ta ülespoole püüdleb, olgu siis isiklikult läbielatu või vabatahtliku meeleparanduse kaudu.
Kui keegi läbi nende maiste veskite tagasi vaimsesse maailma tuleb, siis jõuab ta oma Looja juurde täiesti puhtana – just niisama puhtana nagu needki, kes pole veel kordagi eksinud. See, mida on kunagi halvasti tehtud, ei mängi enam mingit rolli! Kõigepealt tuleb aga jumalike seaduste eest läbi käia ning just selles on jumaliku andestuse ja Tema armulikkuse tagatis!
Kuuleme ju tänapäeval sageli hirmunult küsitavat, et kuidas sobivad Jumala tahtega kokku kõik need aastad selliseid kannatusi? Kus on siin see armastus, ja kuhu jääb õiglus? Küsib kogu inimkond, küsivad terved rahvad, veelgi sagedamini perekonnad ja ka konkreetsed inimesed. Kas ei pea see andma neile pigem põhjust mõtlemiseks, et Jumala armastus võib olla hoopis teistsugune kui nii mõnelegi meeldib kujutleda? Püüdke oma kujutlustes jumalikku, kõikeandestavat armastust korrakski kuni lõpuni sellisena läbi mõelda, nagu seda kramplikult näha tahetakse – mitte kelleltki kahetsust ega omapoolset heastamist nõudva, kõike väljakannatava ja lõpuks veel ka suuremeelselt andestavana! Tulemus on kindlasti haletsusväärne! Arvab siis inimene ennast nii väärtuslikuks, et Jumal peab tema tõttu kannatama? Järelikult väärtuslikumaks kui Jumal? Inimlik upsakus ei näi tundvat mingeid piire.
Selle üle rahulikult järele mõeldes komistate kindlasti tuhandele takistusele ning jõuate eesmärgile ainult siis, kui teete Jumala ebatäiuslikuks ning pisikeseks.
Aga Jumal oli ja on igavesest ajast igavesti täiuslik, ükskõik mida inimesed sellest arvavad.
Tema andestamine seisneb õigluses. Ongi kõik. Ja üksnes selles vääramatus õigluses on ka Tema suur armastus, mida seni on nii valesti mõistetud!
Võõrutage end siinjuures maise mõõdupuu kasutamisest! Jumala õiglus ning Jumala armastus puudutavad inimese vaimu. Füüsilisel materiaalsusel pole siin mingit rolli. Selle on ju inimvaim ise kujundanud ja ilma vaimuta pole selles mingit elu.
Miks te piinate end nii sageli puht maiste pisiasjadega, mida te tunnetate kui süüd, kuigi need seda üldse ei ole!
Universumi jumalike seaduste jaoks on mingi teo puhul oluline ainult see, mida vaim taotleb. Vaimne tahe pole aga mitte mõttetegevus, vaid sügavaim seesmine tunnetus, inimese tõeline tahe, mis ainsana suudab sealpoolsuse seadusi toimima panna ja need ka automaatselt käivitab.
Inimesed ei saa jumalikku armastust madaldada, sest kogu universumis on selles ka Tema tahte vääramatud seadused. See tahe on aga sündinud armastusest ning need seadused toimivad just nii, nagu inimene end nendega kohandab. Nad võivad teda oma Jumalaga lähemalt siduda, kuid võivad püstitada nende vahele ka sellise müüri, millest inimene iialgi jagu ei saa, enne kui ta neid seadusi lõpuks täielikult omaks ei võta. See on aga samaväärne kuuletumisega ning ainult selles võibki leida pääsemise ja õnne.
Kogu kõiksus on valatud ühe tervikuna, milles pole ühtegi puudust, mitte ühtegi mõra. Iga narr, iga lihtsameelne, kes söandab tahta, et see oleks teisiti, karistab sellega eelkõige iseennast.
Jumalik armastus sünnitab ainult seda, mis on igale inimvaimule kasuks, aga mitte seda, mis talle maises elus meeldivana tundub ja rõõmu valmistab. Selles suhtes läheb see armastus palju kaugemale, sest ta hõlmab kogu kõiksust.
Praegu mõeldakse väga sageli nii, et kui suure puhastuse nimel on oodata kannatusi ja hävingut, siis peab Jumal olema niivõrd õiglane, et saadab enne välja jutlustajad, kes kutsuksid üles pattu kahetsema ja meelt parandama. Inimest tuleb ju hoiatada. Kus on Johannes, kes kuulutaks, mis on tulemas?
Õnnetud, suurustlevad kõlupead! Selle hädaldamise taga on ainult teie ülimalt õõnes upsakus. Te laseksite talle ju piitsa anda ja heidaksite ta türmi!
Avage ometi oma silmad ja kõrvad! Kuid inimesed lähevad tantsiskledes üle oma ligimeste häda ning viletsuse, jättes nad kergemeelselt sinnapaika! Keegi ei taha midagi näha ega midagi kuulda!
Juba kaks tuhat aastat tagasi tuli jutlustaja, kes kutsus üles meelt parandama, ja tema kannul Sõna, mis oli inimeseks saanud. Kuid inimesed nägid innukalt vaeva, et sõnumi puhast sära maha nühkida ning tumestada, nii et selle valguse külgetõmbejõud üha enam ja enam kustus.
Peagi kogevad kõik, kes tahavad Sõna selle külge klammerdunud väänkasvudest vabastada, kuidas pimeduse kannupoisid püüavad kramplikult igat rõõmuküllast ärkamist takistada!
Aga nüüd ei kordu enam midagi nii, nagu oli Kristuse päevil! Siis tuli Sõna! Inimestel oli täielik vabadus valida ning valdav enamus otsustas sellest ära pöörduda, selle tagasi lükata! Nende endi vaba valik käivitas automaatselt ka seadused, mis olid aluseks nende edaspidisele kohtlemisele, ja sellel isevalitud rajal ootas neid ees kõik, mis tulenes nende endi tahtest.
Ring hakkab sulguma. Vaimses loiduses, mitte midagi kahtlustades edasioleskleva inimkonna kohale kuhjub nagu rusuvall, mis peagi kokku variseb ning kõik enda alla matab. Siis, kui on käes täitumise tund, pole loomulikult enam kellelgi mingit vaba valikut!
Nüüd peab igaüks lõikama just seda, mida ta juba tookord ja hiljemgi eksiradu käies ise külvas.
Kõik, kes Kristuse päevil Sõna tagasi lükkasid, on nüüd taas siia maailma inkarneeritud, et arved ära klaarida. Seekord aga pole neil enam õigust mingile hoiatusele ega võimalust veel kord otsustada. Kaks tuhat aastat on olnud küllalt pikk aeg, et oma meelt muuta! Ja kui keegi on võtnud omaks väära ettekujutuse Jumalast ja tema loomingust, ilma et ta oleks vaevunudki sellest paremini aru saama, siis ei ole ta seda üldse vastu võtnud. Tegelikult on see isegi veel palju halvem, sest vale uskumus takistab Tõde mõistmast.
Aga häda sellele, kes toetajate leidmiseks Tõde võltsib või moonutab, et inimesed seda neile mugavamal kujul kergemini vastu võtaksid. Ta mitte ainult ei võta endale süüd võltsimise ja pettuse eest, vaid kannab lisaks ka täit vastutust kõikide nende eest, keda tal õnnestus Tõe mugandamise ja sobitamisega oma leeri meelitada. Kui tuleb tema kord vastust anda, siis teda ei aidata. Ta langeb kuristikku, millest pole mingit väljapääsu – ja õigustatult! Just seda nägi ja selle eest hoiatas ka Johannes oma Ilmutuses.
Kui suur puhastamine algab, siis pole inimesel enam mingit aega vastu hakata või veelgi vähem, seda takistada. Jumalikud seadused, mida inimene endale nii meelsasti vääralt ette kujutab, avalduvad siis kogu oma valjuses.
Nimelt nendes kõige kohutavamates katsumustes, mida maa on pidanud kunagi läbi tegema, jõuab inimkond lõpuks äratundmisele, et Jumala armastus on väga kaugel sellest pehmusest ja nõrkusest, mida inimesed sellele tavaliselt omistavad.
Enam kui pooled kõikidest praegu elavatest inimestest ei kuulu üldse siinsesse maailma!
Juba tuhandeid aastaid on see inimkond langenud nii madalale ja elanud nii tugevasti pimedusega ühte, et nende ebapuhas tahe on rajanud arvukalt sildu pimeduse valdustesse, mis asuvad selle maa enda tasemest palju madalamal. Seal elavad need, kes on nii põhja käinud, et nende endi peenmateriaalne raskus poleks lasknud neid ealeski selle maa tasandile tõusta.
Niiviisi eraldab peenmateriaalse gravitatsiooni seadus loomulikul moel pimeduseasukad kõikidest, kes elavad maa peal, ning kaitseb mõlemaid. Seal all võivad kõik madalad kired vabalt möllata, ilma et sellest sünniks midagi halba. Otse vastupidi – paheliste tahtmiste ohjeldamatu rahuldamine tabab seal ainult omasuguseid, kelle samalaadne madalus maksab sama mõõduga ka tagasi. Niisiis kannatavad nad vastastikku, mis viib suuremale küpsusele, kuid ei lisa uut süüd, sest pideva kannatamise läbi võib aja jooksul tekkida jälestus isegi iseenda vastu ning ühtlasi ka tahtmine sellest keskkonnast pääseda. Pikkamööda kasvab see soov piinavaks ahastuseks, mis võib lõpuks viia kõige tulisemate palveteni ning sealtkaudu ka tõsise tahtmiseni ennast parandada.
Nii oleks see pidanud olema. Kuid inimeste väära tahtmise tõttu arenesid asjad teisiti!
Oma ebapuhaste tahtmistega kujundasid inimesed silla pimeduseriiki. Sellega ulatasid nad käe sealsetele asukatele ning samalaadsete vahel mõjuva külgetõmbejõu kaudu aitasid neil maa peale tõusta. Mõistagi leidsid nood siin peagi võimaluse ka taaskehastumiseks, mis maailma asjade normaalse kulgemise korral polnud neile veel ette nähtud.
Kuna maa peal võivad nad jämedakoelise mateeria vahendusel elada koos ja kõrvuti nendega, kes on oma olemuselt puhtamad ja paremad, siis teevad nad siin ainult halba ja koormavad end uue süüga. See ei ole mõeldav madalamates regioonides, sest seal on igasugune pahelisus nendetaolistele ainult kasuks, aidates neil lõpuks ära tunda, missugused nad tegelikult ise on. Kui nad hakkavad oma kõlvatust jälestama, siis aitab see neid ka meeleparanduse poole.
Oma vaba tahet kurjasti kasutades on inimene kõiksuse normaalset arengut rikkunud. Ta lõi peenmateriaalse silla, mille kaudu pimeduseriigi sügavusest sai maa peale paisata hulgaliselt jätiseid, kes asustavad nüüd võidurõõmsalt suuremat osa kogu maailmast.
Kuna puhtamad hinged peavad pimeduse ees taganema, kui see on kusagil jala kindlalt maha saanud, siis oli pahelistel hingedel, kellel polnud mingit õigust üldse maa peal ollagi, mõnikord üsna lihtne kehastuda ka seal, kus muidu oleks saanud inkarneeruda ainult puhas hing. Niisugusel juhul oli tumedam hing leidnud endale tulevase ema lähikonnas kellegi näol tugipunkti, mis võimaldas tal ennast maksma panna ja heledam hing kõrvale tõrjuda, isegi kui ema või isa kuulusid ise puhtamate hingede hulka.
See annab vastuse ka mõistatusele, kuidas heade vanemate peredesse sünnib nii mõnigi must lammas. Ometi kui tulevane ema pöörab rohkem tähelepanu iseendale, oma lähemale ümbrusele ja neile, kellega ta suhtleb, siis sellist asja ei saa juhtuda.
Niisiis võib seda pidada ainult armastuseks, kui vastavate seaduste toime pühib lõpuks täie õigusega maapinnalt kõik need, kes siia ei kuulu, nii et nad langevad tagasi pimeduseriiki, kus on nende loomupärane koht. Seal ei saa nad enam takistada heledamate hingede ülespoole tõusmist ega iseennast uue süüga koormata. Oma isiklike läbielamiste vastikus aitab aga lôppude lôpuks võibolla veel ka neid endid edasi.
Kindlasti tuleb aeg, kui kõikide inimeste südameid tabab raudne haare, kui vastupandamatu valjusega roogitakse igast inimolendist vaimne upsakus. Siis kaob igasugune kahtlus, mis praegu takistab veel inimvaimu ära tundmast, et jumalikkus ei ole mitte temas, vaid kõrgel tema kohal, et see saab olla ainult kui puhtaim kujund tema seesmise elu altaril, mille poole ta alandlikus palves üles vaatab.
Kui inimvaim tahab end samuti jumalikuks pidada, siis pole see eksitus, vaid patt. Niisugune jultumus peab tooma kaasa inimese langemise, kuna see on samaväärne katsega oma Jumala käest valitsuskeppi ära kiskuda ning madaldada Teda inimesega samale tasandile, kus inimene ise pole kuni tänaseni veel ealeski oma ülesannet täitnud, sest ta on tahtnud olla midagi enamat ja küünitanud selliste kõrguste poole, mida ta ei suuda kunagi saavutada ega isegi tajuda. Niisiis on ta tegelikkusest hoolimatult mööda vaadanud, mis teeb ta kogu kõiksuse jaoks mitte ainult täiesti kasutuks, vaid veelgi halvem, lausa otseselt kahjulikuks!
Lõpuks näidatakse talle jubeda selgusega tema oma väära suhtumise kaudu, et oma praeguses niivõrd mandunud olekus ei ole temas mitte jumalikkuse varjugi. Kõikide nende tuhandete aastate jooksul palehigis kokkukuhjatud maised teadmised muutuvad tema jahmunud pilgu all eimillekski. Abitult peab ta kogema, kuidas ühekülgsete maiste püüdluste viljad osutuvad talle kasutuks või vahel koguni needuseks. Las ta siis mõtiskleb oma jumalikkusest, kui suudab!
„Põlvili!!!“ Võimukal häälel kostab käsk üle kogu maailma. „Põlvili, olend, oma Jumala ja Isanda ees! Ära teota pühadust ja ära püüagi tõsta end Jumala kõrguseks!“
Inimvaimu lodev enesekesksus ei saa enam edasi kesta.
Alles siis võib inimkond hakata reaalselt mõtlema ülespoole tõusmisele. Siis tuleb ka aeg, kui variseb kokku kõik, mis pole rajatud tõesele alusele. Iseenesest põrmustub variserlik elulaad, kaovad valeprohvetid ja nende ümber koondunud ühingud. Ilmsiks saab senijärgitud radade ekslikkus.
Küllap avastab siis nii mõnigi enesega rahulolev tegelane kohkudes, et ta on juba kuristiku serval ning libiseb valesti juhituna kiiresti allapoole, kuigi ta ise arvas end uhkelt ülespoole tõusvat ja juba Valgusele lähenevat! Et ta on avanud kaitsvad väravad, ilma et tal oleks piisavalt jõudu ise ennast kaitsta. Et ta on tõmmanud endale kaela sellised ohud, millest ta oleks asjade loomuliku arengu korral üle olnud. Õnnelik, kes leiab siis veel õige tagasitee!