MOODNE vaimuteadus! Kes kõik küll selle lipu alla ei kogune! Keda seal küll ei leidu ja kes neist seal millegi vastu ei võitle! Tõsimeelse otsimise, vähese teadmise, suurte plaanide, edevuse ja rumaluse, aga tihtipeale ka tühipalja lobisemise ning veelgi enam – armutu äritsemise tallermaa. Sellele kaosele pole sugugi võõras ka kadedus ja meeletu vihkamine, mis viib lõpuks kõige madalamat sorti tigeda intriigitsemiseni.
Niisuguses olukorras pole muidugi midagi imestada, kui paljud inimesed end niisugustest asjadest eemale hoiavad, et sedalaadi hullumeelsusega kokkupuutumine neid endid ei mürgitaks. Ega see kartus olegi päris alusetu, sest arvutud vaimuteaduse jüngrid on oma käitumises tegelikult kõike muud kui meeldivad, rääkimata juba sümpaatia äratamisest. Pigem sunnib nende juures iga asi teisi inimesi suurimale ettevaatusele.
Kummalisel kombel peetakse kogu niinimetatud vaimuteaduse valdkonda (mida sageli kas pahatahtlikult või teadmatusest vaimudeteadusega ära vahetatakse) tänapäeval ikka veel nagu mingiks eikellegimaaks, kus igaühel on piiramatu voli ja võimalus takistamatult ning karistamatult oma katseid ja tempe teha.
Niimoodi sellest küll arvatakse, kuid kogemused on juba liigagi sageli õpetanud, et nii see ei ole!
Loendamatutest vaimuteaduse esmauurijatest on saanud oma ettevaatamatuse abitud ohvrid, kui nad on olnud küllalt kergemeelsed, et ainult kujuteldavalt suurte teadmiste varal söandada teha kasvõi paar sammugi. Kurb on siinjuures eelkõige see, et ükski neist ohvritest pole toonud inimkonnale kõige vähematki kasu!
Iga selline juhtum pidanuks ju kinnitama, et valitud tee pole õige, sest õnnistuse asemel toob see ainult kahju ja isegi hukatust. Ometi järgitakse seda ekslikku suunda mingi kummalise visadusega, tuues seejuures üha uusi ohvreid. Iga taasavastatud, kuigi kogu universumi seisukohalt enesestmõistetava tõeraasukese puhul tehakse suurt lärmi ja kirjutatakse arvutu hulk traktaate, mille kobav ebakindlus on niivõrd selgesti tuntav, et see peletab eemale paljud tõsised otsijad.
Kogu senist uurimistegevust oleks õige nimetada pigem headest kavatsustest lähtunud, kuid ohtlikuks meelelahutuseks.
Kuni eelnevalt pole endale selgeks tehtud, mida vaimsed seadused oma täies ulatuses endast kujutavad, ei saa keegi karistamatult vaimuteaduse valdkonda tungida, olgugi et seda peetakse nagu mingiks asustamata territooriumiks. Igasugune nende seadustega tahtlik või tahtmatu vastuollu minek ehk teisisõnu nende eiramine on seaduserikkumine, mille vääramatu tagasimõju tabab kõiki uljaspäid, kes hoolimatusest või kergemeelsusest ei oska või ei suuda neid küllaldaselt arvestada.
Püüd maiste vahendite ja võimalustega mittemaist uurida on niisama hea kui viia paksu ürgmetsa väike laps, kellele kõik sealsed ohud on tundmatud, ning jätta ta sinna ihuüksi, kuigi ainult kõige vajalikuga varustatud ja oma parimas elujõus täiskasvanul on ülima ettevaatlikkuse korral mingisugunegi lootus sealt terve nahaga pääseda.
Vaimuteaduse uurijatega on tänapäeval just samasugune lugu, isegi kui nad kõigi oma praeguste arusaamadega püüavad tõepoolest tõsimeeli ja ohtusid trotsides üht-teist teada saada, et aidata inimkonda astuda üle selle piiri, mille ees ta on juba tükk aega sisselaskmist taotlenud.
Nagu lapsed kobavad nood uurijad ikka veel abitult sealsamas, tundmata sugugi ohtusid, mis võivad iga hetk tabada neid endid või nende kaudu ka teisi inimesi, kui nad meie loomulikku kaitsemüüri ettevaatamatusest mõne mõra löövad või mõnda ust paotavad, mis oleks tulnud parem avamata jätta.
Kuni sellised edasipürgijad täiesti kindlalt ei tea, kas nad suudavad otsekohe ja piisavalt kaitsta kõikide võimalike ohtude eest mitte ainult iseendid, vaid ka teisi inimesi, niikaua ei tule kogu nende tegevust pidada vapruseks, vaid ainult kergemeelsuseks.
Kõige vastutustundetumalt käituvad need uurijad, kes tegelevad mitmesuguste eksperimentidega. Näiteks on juba palju kordi osutatud hüpnoosi kuritegelikule olemusele.
Uurijad, kes eksperimenteerivad küll mõnevõrra erinevate meetoditega, teevad enamasti ühe väga kahetsusväärse vea. Ise sellest midagi teadmata (sest muidu nad ju kindlasti niiviisi ei toimiks) suigutavad nad väga tundlikke või meediumivõimetega inimesi magneetilisse või lausa hüpnootilisse unne, et viia neid sellega lähemale sealpoolse maailma füüsiliselt nähtamatutele mõjutustele. Seeläbi loodavad nad kuulda või näha midagi niisugust, mis katsealuse teadvuse täieliku ärkveloleku tingimustes ei oleks võimalik.
Vähemalt üheksakümne viiel juhul sajast panevad nad sellega katsealused suurde ohtu, millega nood pole veel valmis kohtuma, sest süvauuringute igasugune kunstlik forsseerimine kammitseb hinge ja veab selle vägivaldselt niisugusesse tunnetuspiirkonda, mis ulatub kaugemale, kui loomupärane areng seda võimaldaks.
Seeläbi satub nende katsete ohver äkki olukorda, kus tema hing on kunstliku vahelesegamise tõttu jäänud ilma oma loomulikest kaitsemehhanismidest või pole need adekvaatselt veel välja kujunenudki, kuna see võib toimuda ainult inimese enda normaalse seesmise arengu kaudu.
Säärane õnnetu ohver oleks nagu alasti teiba külge seotud ja keset kauget võõrast maad söödana välja pandud, et sealseid tundmatuid jõude mitte ainult ligi meelitada, vaid lasta neid ka enda kallal toimetada, nii et ta võiks nende kohta mingit teavet anda või (vastutulelikult teatud osa oma ihu maisest substantsist loovutades) lasta nende mitmesugust mõju ka teistele nähtavaks saada.
Kuna katsealuse kaugele väljakistud hing peab säilitama sideme oma füüsilise kehaga, siis võib seesugune isik mõnikord kõike toimuvat justnagu läbi telefoni kirjeldada ja pealtvaatajaile vahendada.
Kui aga niisugust kunstlikult kaugeleviidud eelposti peaks mingil moel rünnatama, siis ei suuda ta oma loomuliku kaitsevõime puudumise tõttu ennast aidata. Ta on oma hüljatuses täiesti abitu, sest ta pole loomulikult, vaid teiste tõugatuna sattunud sinna, kuhu ta vastavalt iseenda arengutasemele kas praegu veel või koguni üleüldse ei kuulu. Aga too niinimetatud uurija, kes ta oma teadmisjanus sinna tõukas, saab teda niisama vähe aidata, sest selles valdkonnas, kust hädaoht ähvardab, on ta ise samasugune võõras ja kogenematu ega suuda seepärast pakkuda mingit kaitset.
Nii juhtubki, et uurijast saab tahtmatult kurjategija. Kuigi maise õigusemõistmise järgi ei saa teda selle eest lausa vastutusele võtta, ei ole ometi midagi, mis ei laseks vaimseid seadusi täie jõuga oma tagasimõju avaldada ning uurijat oma ohvri külge aheldada.
Nii mõndagi katsealust on tabanud peenmateriaalsed ründed, mis aja jooksul, sageli aga üsna varsti või lausa vahetult on avaldunud ka kehalis-materiaalselt, tuues kaasa maiseid haigusi või koguni surma. Ometi ei muuda isegi see hingele tekitatud kahju olematuks.
Ennast uurijateks tituleerivad pealtvaatajad, kes oma ohvreid tundmatusse tõukavad, on nende ohtlike katsete toimumise ajal ise enamasti kindla maise kaitse all, mida pakub neile nende keha ja täielik ärkvelolek.
Üsna harva on uurijad valmis kaasa minema, et koos oma katsealustega neid ohtusid jagada ning otsekohe ka ise nende mõju tunda. Aga kuna nad on oma ohvritega kokku köidetud, siis pärast oma maist surma teispoolsusse siirdudes peavad nad igal juhul nendega kaasa minema, ükskõik kuhu neid ka ei kistaks, nii et alles sealt võivad nad üheskoos ja pikkamööda uuesti tõusma hakata.
Hinge kunstlik suunamine teistesse sfääridesse ei pea sugugi alati tähendama, et hing jätab keha maha ja kandub sealt kuhugi mujale. Enamasti jääb ta rahulikult kehasse paigale, ainult et magneetiline või hüpnootiline uni muudab hinge nii ebaloomulikult tundlikuks, et ta suudab reageerida ka palju peenematele mõjutustele ja kiirgustele, kui tema loomulik olek seda võimaldaks.
Arusaadavalt ei ole hingel selles ebaloomulikus olukorras samasugust täit jõudu nagu siis, kui ta oleks oma seesmise arengu tulemusena ise nii kaugele jõudnud. Sel juhul olnuks tal ka uues, peenekoelisemas keskkonnas kindel jalgealune ning võimalus kõikidele sealsetele jõududele võrdväärselt vastu seista.
Niisuguse terve, loomuliku jõu puudumisel loob olukorra kunstlikkus ilmse ebavõrdsuse, mille tõttu igasugune tunnetus on paratamatult häiritud ja moonutused tegelikkuse tajumisel vältimatud.
Meediumi teadete ebatõesus ja loendamatud eksimused on alati tingitud ainuüksi uurija enda hoolimatust survest katseisikule. Seepärast ei sobi paljud juba „läbiuuritud“ okultsest valdkonnast saadud tulemused kuidagi kokku range loogikaga. Neis on arvutu hulk vigu, kuigi sellest pole tänapäevani suudetud isegi aru saada.
Taoliste silmanähtavalt ebardlike meetoditega ei saavutata päris kindlasti midagi, mis tooks inimkonnale kõige vähematki kasu või õnnistust.
Tegelikult saavad inimesed kasutada ikkagi üksnes seda, mis aitab neid kõrgemale tõusta või näitab vähemalt sinnapoole viivat teed. Kirjeldatud katsete puhul on kõik see aga algusest lõpuni täielikult välistatud!
Teatud kunstlike võtetega võib uurija lõpuks mõne tundliku või meediumikalduvustega inimese tema jämemateriaalsest maisest kehast mõnikord küll välja kiskuda, kuid ainult kõige lähemasse peenmateriaalsesse maailma, aga mitte karvavõrdki kõrgemale sellest, kuhu too oma seesmise arengu järgi nagunii kuulub. Vastupidi – kunstliku taganttõukamisega ei saa ta teda isegi nii kaugele viia, vaid alati ainult sellele tasandile, mis on igasugusele maisusele kõige lähemal.
Kogu sealpoolsusest saab see lähipiirkond sisaldada aga ainult seda osa, mis on maise eluga veel tihedasti seotud ja oma tühisuse, pahede ning kirgede kaudu jääbki selle külge aheldatuks.
Muidugi võib selles ümbruses vahel lühiajaliselt peatuda ka keegi nendest, kes on oma arengus juba kaugemale jõudnud, kuid sellise juhuse peale ei saa kunagi kindel olla. Millegi kõrgema kohalolu on aga kasvõi juba puht loodusseaduste tõttu välistatud. Enne võib tähed taevast alla tuua … või peab inimeses endas olema mingi pjedestaal, kuhu Valgus saaks kinnituda!
Vaevalt võib midagi niisugust leida taolistes kobamisi ekslevates uurijates või nende meediumides. Seega on need eksperimendid ikkagi nii ohtlikud kui kasutud.
Kindel on, et ükski tõepoolest kõrgem olevus ei saa meediumile läheneda ja veelgi vähem tema kaudu kõnelda, ilma et kogu ümberkaudset jämemateriaalsust ei puhastaks mõne vaimselt küllalt arenenud isiku kohalolek. Mingi materialiseerumine kõrgematest sfääridest on aga täiesti välistatud. Kõige vähem tasub seda otsida igasuguste koputamiste, esemete liigutamise ja muude sääraste seltskondlike meelisharrastuste juurest. Kuristik on paraku liiga suur, et sellest niisama lihtsalt üle hüpata.
Isegi meediumi vahendusel võivad kõiki neid trikke teha ainult need sealpoolsuse asukad, kes ise on veel väga tihedasti materiaalsusega seotud. Kui see nii ei oleks, ehk teisisõnu – kui kõrgemad olevused saaksid inimestega niisama kergesti ühendusse astuda, siis poleks ju Kristusel tarvitsenud üldse inimesena kehastuda, vaid ta oleks võinud oma missiooni ilma selle ohvritagi täide viia. Tänapäeva inimesed pole aga oma hingelises arengus kindlasti kaugemale jõudnud kui Jeesuse maise elu ajal, seega pole ka põhjust arvata, nagu saaksid nad Valgusega ühendusse astuda kergemini kui tookord.
Vaimuteadlased ütlevad nüüd muidugi, et nende esmane eesmärk on sealpoolse elu, eriti aga pärast füüsilist surma edasielamise konstateerimine, ning tänapäeval üldlevinud skepsise tõttu vajatakse oponentide vastuseisu murdmiseks väga kindlaid ja konkreetseid argumente, niisiis maiseid, käegakatsutavaid tõendeid.
Säärane põhjendus ei vabanda aga kuidagi seda, et inimeste hinged ikka ja jälle nii kergemeelselt mängu pannakse!
Pealegi pole üldse mingit tungivat vajadust pahatahtlikke vastaseid ilmtingimata ümber veenda. On ju päris selge, et nad poleks valmis ka siis uskuma, kui mõni ingel tuleks otse taevast neile tõde kuulutama. Niipea kui too oleks läinud, tuleksid nad välja väitega, et see oli ainult massihüpnoos ning mingit inglit pole üldse olnudki (või mõtleksid välja mõne muu seletuse). Ja kui iganes peaks neile toodama midagi või kedagi, mis või kes jääks oma maisesse olekusse, ilma et ta kuhugi haihtuks või nähtamatuks muutuks, siis ei aitaks ka see midagi – nende jaoks, kes ei taha sealpoolsusesse uskuda, oleks too argument jälle liiga maine.
Nad ei kohku tagasi sellegi eest, et nimetada seesugust tõestust lausa pettuseks ja selle esitajat kas petiseks või vähemalt fanaatikuks ja fantaseerijaks. Olgu argumendid kas liiga maised või liiga ebamaised või ka mõlemat korraga, ikka leitakse nende juures midagi kahtlast või küsitavat. Ja kui nad enam tõesti mingit muud nõu ei leia, siis pilluvad lihtsalt poriga, hakkavad veelgi räigemalt ründama ega kohku tagasi ka vägivalda kasutamast.
Nende veenmiseks ei ole küll tarvis mingeid ohvreid tuua! Veelgi vähem on seda tarvis arvukate nii-öelda toetajate jaoks, kes arvavad oma äraspidises upsakuses, et nende enamasti kuidagi segasevõitu ja fantastiline usk sealpoolsesse ellu annab neile teatava õiguse nõuda, et nad võiksid ka omalt poolt midagi „näha“ või „läbi elada“. Sealpoolsuse tunnismärke ootavad nad oma juhtidelt justnagu vastutasu oma „tubliduse“ eest.
Lausa naljakalt mõjuvad seejuures nii need ootused, mida nad sageli täie enesestmõistetavusega endas hellitavad, kui ka nende kõiketeadev, suuremeelselt andestav naeratus, millega nad oma tegelikku teadmatust varjavad. Täiesti kurjast on aga tahta sellele massile veel mingeid etendusi korraldada – nad usuvad end teadvat juba niivõrd palju, et sedalaadi eksperimendid pole nende jaoks midagi oluliselt enamat kui väljateenitud lõõgastushetked mõnes varietees, kus oodatakse ka sealpoolsusest pärit kunstnike esinemist.
Jätame nüüd korraks suuremad eksperimendid kõrvale ja vaatame mõnda tagasihoidlikumat, näiteks lauakeerutamist. Needki pole üldse nii ohutud, nagu arvatakse. Vastupidi – kuna seesugused harrastused võivad imetlusväärse kergusega levida, siis kujutavad nad endast vägagi tõsist ohtu!
Selle ohu eest tuleks igat inimest hoiatada! Nähes, kui kergekäeliselt nende asjadega ümber käiakse, jääbki teadjamatel üle ainult õudusega kõrvale pöörduda. Paljud „asjatundjad“ püüavad seltskonnas sageli oma teadmisi näidata, tehes ettepaneku hakata näiteks lauda keerutama. Perekondlikel kokkutulekutel pakutakse peaaegu ajaviitemänguna harjutust tähtedega – naljaga pooleks ja salapäraselt sosistades kinnitatakse, et õrnalt pealepandud käe all hakkab klaas või mõni muu kerge ese justnagu iseenesest mööda laual olevaid tähti liikuma ja niiviisi sõnumeid moodustama.
Hirmuäratavalt kiiresti on kõik see kujunenud seltskondlikuks mänguks, kus segunevad naer, pilked ja vahel ka mõnusalt närvekõditavad õudusvärinad.
Päevade kaupa istuvad vanemad ja nooredki daamid perekonniti üheskoos või ka omaette ümber laua, ees papitükile maalitud tähed, mis võimalust mööda on veel hästi eriliselt kujundatud, et hookuspookuse kaudu juuresolijate fantaasiat tiivustada. Tegelikult on see küll täiesti tarbetu, sest kõik tuleb niisamagi välja, kui eestvõtjal on säärasteks asjadeks mingisugustki kalduvust. Ja selliseid leidub küllaga!
Vaimuteadlased ja okultsete ühingute liidrid rõõmustavad – tõepoolest moodustuvad niiviisi sõnad ja laused, millest katsealune pole ei teadlikult ega ebateadlikult isegi mõelnud. See peab mõjuma talle muidugi väga veenvalt, ja okultistide read aina täienevad.
Sellele osutavad okultismialased kirjutised, seda korrutavad kõnemehed ning kogu selle sõgeduse hõlbustamiseks valmistatakse ja müüakse isegi spetsiaalseid abivahendeid. Nii töötabki okultne maailm peaaegu tervenisti nagu pimeduse ustav käepikendus, olles ise siiralt veendunud, et nad on hoopis Valguse preestrid!
Juba need ilmingud üksi kinnitavad, et sedasorti okultsete taotluste taga on täielik teadmatus! Siit on ka selge, et keegi neist tegelastest ei ole tõeliselt nägija! Kui nendest ringkondadest kasvabki vahel välja mõni hea meedium, või pigem (ja ka õigemini) – kui mõni võimekas meedium ongi lasknud end esialgu nendega kaasa meelitada, siis ei pruugi see veel sugugi vastupidist tõestada.
Neil vähestel, kellele sellised asjad algusest peale sobivad, on nende loo muliku arengu käigus kujunenud välja hoopis teistsugune kaitsemehhanism, mis nende igat sammu hoolikalt jälgib ja mida teistel inimestel lihtsalt ei ole. Kuid see kaitse on efektiivne ainult inimese enda loomuliku arengu korral, ilma igasuguse kunstliku forsseerimiseta, sest kaitstus ongi ju enesestmõistetav ainult loomulikes tingimustes.
Niipea kui on tegemist kasvõi kõige tühisemate moonutustega, olgu nendeks siis magneetiline uni, hüpnoos või inimese enda sooritatud harjutused, nii on olukord muutunud ega ole enam täielikult kooskõlas loomulike seadustega, mis ainsatena suudavad kaitstust kindlustada. Peaks sellele veel lisanduma tänapäeval kõikjal vohav võhiklus, siis ongi häda käes. Kui asi jõuab tegudeni, ei asenda üksnes tahtmine kunagi suutlikkust. Keegi ei peaks minema kaugemale, kui ta võimed kannavad.
Muidugi mõista pole välistatud, et nende sadade tuhandete hulka, kes on end sedalaadi ohtliku ajaviitega sidunud, satub vahel ka mõni selline, kes on hästi kaitstud ja pääseb tõepoolest karistamatult. Niisamuti on paljudel juhtudel tegemist ainult selliste kahjustustega, mis maises elus veel ei avaldugi, nii et alles pärast siitilmast lahkumist saab inimene äkki aru, millise tobedusega ta on tegelikult hakkama saanud. Aga üsna tihti on kahjustused juba praegugi silmaga näha, ainult et käesolevas elus ei jõuta veel nende sügavamate põhjuste tunnetamiseni.
Seepärast peamegi ükskord selgeks saama, mis toimub sääraste tembutuste ajal nii peenmateriaalses kui ka vaimses sfääris. Selles pole midagi eriti keerulist. Kõik on argiselt lihtne, kuid ometi raskem, kui paljud arvavad.
Maa praeguses seisus on inimeste endi tahtel sõnaõiguse kõige materiaalse üle võitnud pimedus. Niisiis on tal kogu füüsilises maailmas olemas hästi tuntud, kindel jalgealune ning just materiaalsuses suudab ta end kõige täielikumalt avaldada. Seal on ta omas elemendis ja võitleb tuttaval väljakul. Seepärast ongi pimedus praegu ainelises ehk jämemateriaalses sfääris valgusest üle.
Järelikult on kõiges materiaalses pimedusel suurem jõud kui valgusel. Lauakeerutamise ja muu selletaolise ajaviite puhul pole aga valgusest ega mingist ülevusest üldse juttugi. Äärmisel juhul võime rääkida halvast kui pimedusest ja vähem halvast kui millestki heledamast.
Kui nüüd keegi kasutab kas lauda, klaasi või ülepea midagi materiaalset, siis astub ta sellega pimeduse jaoks tuttavale võitlusväljale – pinnasele, mida pimeduseväed peavad täielikult endale kuuluvaks. Sellega annab ta juba algusest peale edumaa neile jõududele, mille vastu tal pole mingit mõjuvat kaitset.
Vaatleme korraks üht spiritistlikku seanssi või ka lihtsalt seltskondlikku lauakeerutamist ning jälgime, mis sellega vaimses (õigemini küll peenmateriaalses) sfääris kaasneb.
Istugu näiteks keegi üksi või koos mõne kaaslasega laua äärde, mille kaudu tahetakse teispoolsuse asukatega ühendusse astuda. Selleks peaksid nood kuidagi koputama või (mis veelgi tavapärasem) lauda niiviisi liigutama, et seeläbi moodustuksid mingid arusaadavad sõnad. Materiaalsete sidemete tõttu ilmuvad aga kõigepealt kohale pimedusejõud, kes hakkavad ise teateid edastama.
Sealpoollased kasutavad sageli väga osavalt kõrgelennulisi väljendeid. Kuna inimeste mõtete lugemine ei valmista neile mingeid raskusi, siis püüavad nad neile ka ootuspäraselt vastata. Tõsiste küsimuste puhul juhivad nad inimesi aga alati eksiteele ning kui vähegi võimalik, siis püüavad neid ikka ja jälle üha tugevamini oma mõju alla saada, et neid niiviisi aeglaselt, kuid kindlalt põhja vedada. Seejuures lasevad nad petetuid väga osavalt uskuda, nagu liiguksid nad tegelikult hoopis ülespoole.
Päris alguses või mingitel muudel soodsatel asjaoludel võib väga sageli laua kaudu ühendusse astuda keegi siitilmast lahkunud sugulastest või sõpradest. Sel juhul on pettuse korraldamine veelgi lihtsam. Inimesed tunnevad ära, et teateid edastab tõepoolest nende oma sõber, ja usuvad siitpeale ka edaspidi, et kui iganes laua kaudu midagi öeldakse ja seda veel õige nimega seostatakse, siis ongi sõnumi autor ikka seesama sõber.
Aga nii see ei ole! Alati valvelolev pimedus ei piirdu ainult tolle sõbra nime osava ärakasutamisega, et seeläbi küsijate usaldust võita ja oma eksitavaid sõnumeid võimalikult tõepärastena näidata, vaid läheb isegi nii kaugele, et trügib õige sõbra sõnumi edastamisse poole lause pealt vahele ja moonutab tahtlikult selle mõtet. Siin on tegemist üsna vähetuntud faktiga, et vormiliselt igati ladusa teksti mingi lause võib pärineda kahelt täiesti erinevalt autorilt. Kui alustajaks oligi tõeline ning võibolla isegi päris puhta ja helge olemusega sõber, siis lõpetas selle lause juba mõni pahatahtlik pimeduseolend, ilma et küsija oleks üldse midagi märganud.
Järelduste tegemine pole keeruline – heausklik saab petta ja tema usk lööb kõikuma, vastaline leiab sellest aga veelgi rohkem põhjust irvitada ja kahelda ning vahel ka kogu asja ägedasti rünnata. Tegelikult eksivad mõlemad ja põhjuseks pole midagi muud kui ikka veel üle kogu selle valdkonna laiuv lausteadmatus.
Kõik sünnib aga täiesti loomulikult. Olgu näiteks laua äärde laskunud üks tõeline, helgemat laadi sõber, et küsija soovidele vastu tulla ja endast märku anda. Kui nüüd sinnasamasse trügib ka mõni tumedam hing, siis peab too heledam tagasi tõmbuma – sidevahendina kasutatava laua materiaalsuse kaudu saab pimedusest tulnu suurema jõu, sest praegusel ajal on kõik materiaalne just pimeduse pärusmaa.
Vea teeb see, kes kasutab materiaalseid esemeid ja loob niiviisi kohe algusest peale ebavõrdse olukorra. Kõik, mis on tihe ja raske, niisiis pimeduse leeri kuuluv, on oma tiheduse poolest jämedakoelisele mateeriale palju lähemal ja suudab seetõttu avaldada suuremat jõudu kui kõik hele, puhas ja kerge.
Teiselt poolt – kui ka midagi heledamat suudab ennast füüsiliste objektide vahendusel veel avaldada, siis on tal alati säilinud teatav nendelaadne tihedus, sest muidu ei oleks sel moel enam üldse võimalik mingisuguseid teateid edastada. Sisuliselt eeldab see taas lähenemist mateeriale, mis omakorda võib osutuda määrivaks, niipea kui sedakaudu on loodud side pimedusega.
Sellise ohu vältimiseks ei jää heledamal olevusel midagi muud üle kui materiaalsusest, niisiis lauast või mistahes parajasti kasutatavast vahendusesemest kiiresti eemale tõmbuda, niipea kui mõni pimeduseasukas selle järele küünitab. Niiviisi katkestab heledam olevus sideme, mis võiks muidu saada sillaks üle neid loomupäraselt eraldava ja teda kaitsva kuristiku.
Nii ei saa sealpoolselt midagi parata, et laua kaudu kontaktiotsija peab neil juhtudel jääma madalate mõjude meelevalda. Aga oma tegevusega polegi ta ju midagi muud taotlenud, sest seaduste mittetundmine ei saa teda ka siin õigustada.
Paljugi saab nüüd selgeks, mida seni ei osatud kuidagi seletada, ja mitmele mõistatuslikule vasturääkivusele leitakse lahendus. Loodetavasti jätavad nüüd üsna paljud need ohtlikud mänguasjad rahule!
Niisama detailselt võiks kirjeldada ka palju suuremaid ja tõsisemaid ohtusid, mis on seotud kõikide teistegi eksperimentidega. Aga piirdume esialgu nende kõige tavalisemate ja laiemalt tuntud võimalustega.
Ühte ohtu tuleks siiski veel nimetada. Sedalaadi küsimise ning vastuste ja nõuannete mangumisega teevad inimesed end sõltuvaks ja kaotavad eneseusalduse. Maisel elul on aga hoopis vastupidine eesmärk.
Igas mõttes on see vale tee, mis toob ainult kahju ja ei mingit kasu! See on roomamine mädasohu, kus varitseb alatine oht kohtuda jõledate elukatega ja oma jõudu raisata, et lõpuks nõrkenult kuhugi teeservale lamama jääda … mitte millegi eest!
Niisugune „uurimistöö“ toob aga suurt kahju ka sealpoolsuse asukatele!
Paljudele pimedusejõududele pole see mitte ainult võimalus, vaid lausa otsene ahvatlus kurja teha ja seeläbi end uue süüga koormata, mis muidu poleks sugugi nii lihtne. Teisi aga takistab ise kõrgemale pürgimast pidev seotus selliste soovide ja mõtetega.
Lähemal vaatlemisel ilmneb seesuguste uuringute puhul sageli niivõrd lapsik jonn ja hoolimatu isekus, kuid ka niisugune saamatus, mis paneb lausa pead vangutades küsima, kuidas on see ülepea võimalik, et keegi tahab üldsusele avada tervet sellist valdkonda, millest ta ise tegelikult jalatäitki ei tunne.
Vale on ka kogu uurimistegevust korraldada paljude pealtvaatajate ees. See avaks rohelise tee küll fantaseerijatele ja šarlatanidele, kuid inimestel oleks usaldusväärse arusaamiseni jõudmine veelgi raskem.
Mingil muul alal pole sellist asja veel juhtunud. Iga uurimus, mille tulemusi praegu täielikult tunnustatakse, on pidanud omal ajal üle elama küll arvukaid ebaõnnestumisi, kuid ilma avalikkuse nii ulatusliku osavõtuta! Rahvas väsib neist peagi ja kaotab aja jooksul igasuguse huvi. Järelikult pidi selleks ajaks, kui lõpuks tõeni jõuti, suurem osa üleüldisest ülekeevast entusiasmist juba maha jahtuma. Inimesed ei suutnud enam tõusta nii juubeldavaks rõõmupuhanguks, mis kõiki kõhklematult kaasa haaranuks.
Tagasilöögid ekslike radade äratundmisest saavad teravaks relvaks paljude vastaste käes, kes võivad aja jooksul sisendada sadadesse tuhandetesse inimestesse sellist umbusku, et kui need vaesekesed kord tõepoolest tõtt kuulevad, siis juba lihtsalt kartusest uue pettuse ees ei tahagi nad seda enam tõsiselt järele kontrollida! Nad sulgevad oma kõrvad, mis neil muidu oleksid avatud, ja lasevad niiviisi mööda viimse hetke, mis oleks veel võinud anda neile võimaluse Valguse poole tõusta.
Sellega on pimedus saavutanud veel ühe võidu, mille eest ta võib tänada uurijaid, kes talle käe ulatasid ning kes meelsasti ja uhkusega tituleerivad end moodsa vaimuteaduse teerajajateks!