AINULT kaks sõna, kuid neis peituks justkui võluvägi, mis vallandab igas inimeses otsekohe mingi erilise tunde. Harva on see tunne ühesugune. Samuti on muusika mõjuga. Nagu muusika nii leiavad ka need sõnad otsetee inimvaimu, inimese tõelise mina juurde. Loomulikult käib see vaid nende kohta, kes pole vaimult täiesti endasse sulgunud ega seega siin maa peal oma tõelist inimlikkust veel minetanud.
Iga inimene mõtleb nende sõnade mõjul tahtmatult kohe mingile varasemale elamusele. See elustub ta kujutluses ja koos selle pildiga tekib ka vastav tunne.
Ühel on see igatsev õrnus, nukrameelne õnnetunne või vaikne, täitmatu ihalus, teistel aga uhkus, tigedus, õudusetunne või vihkamine. Alati mõtleb inimene millelegi varem läbielatule, mis on avaldanud talle tugevat mõju, kuid mida ta arvas endas olevat juba ammu kustunud.
Ent kustunud ega kadunud pole midagi, mida inimene on tugevasti läbi elanud. Ta saab veel kõike omaks tunnistada, millekski tõeliselt läbielatuks ja seega hävimatuks. Aga see peab olema läbielatu! Miski muu ei saa nende sõnade mõjul elustuda.
Kui inimene end korrakski hoolikalt ja erksal meelel jälgiks, siis tajuks ta varsti, mis on temas tõeliselt elavat, aga ühtlasi sedagi, mis on kustunud või vaid tähtsusetute mälestuste tühi kest.
Inimesele (kelle all me ei tohi mõelda üksnes keha) on otstarbekas ja kasulik vaid see, mis avaldas talle maises elus küllalt tugevat mõju, selleks et hinge jääks hävimatu ja kustumatu pitser. Ainult sedalaadi jäljendid mõjutavad inimhinge kujunemist ja seega ka tema vaimu edendamist, selle pidevat arengut.
Vaid see, mis jätab järele niisuguse sugava jälje, ongi reaalsuses kogetud ja inimesele omaseks muutunud. Kõik muu libiseb toimetult mööda või osutub parimal juhul mõjuriks sündmustele, mis võivad ise tugevaid muljeid esile kutsuda.
Õnnelik on see, kellel on varuks palju tugevaid elamusi, tulenegu need siis rõõmust või murest, sest niisugused muljed osutuvad kunagi kõige väärtuslikumaks, mida inimhing oma teel sealpoolsesse maailma kaasa võtab.
Tänapäeval on mõistuse puht maistest saavutustest kasu vaid maapealse eksistentsi kehaliste vaevuste kergendamiseks ning sedagi vaid nende saavutuste oskusliku kasutamise korral. Täpsemalt järele mõeldes on see ju mõistuse igasuguse tegevuse põhiline eesmärk! Lõpuks ei saagi eales mingit muud järeldust leida, olgu tegemist või kogu koolitarkusega mistahes valdkonnas, mistahes tegevusega kas riigitöös või perekonnas, üksikisiku, rahvuse või kogu inimkonna tasandil.
Kahjuks on kõik ja tingimusteta allutatud mõistusele, olles seega tugevasti aheldatud arusaamisvõime maise piiratuse külge. Kõik see pidigi tooma ja loomulikult toob ka edaspidi kaasa hukatuslikke tagajärgi, ükskõik, mida tehtaks või mis iganes juhtuks.
Selles suhtes on maailmas vaid üksainus erand. See erand ei ole mitte kirik, nagu võiks mõelda ja nagu see peakski olema, vaid kunst! Kunstis on mõistus paratamatult teisel kohal. Kus mõistus saavutab ülekaalu, seal madaldub kunst kohe käsitööks ning käib vahetult ja täiesti vaieldamatult alla. See on järeldus, mis oma lihtsas loomulikkuses ei ole teisiti üldse võimalik. Liiati pole siin täheldatud ühtki erandit.
Samasuguse järelduse peab tegema muidugi ka kõige muu kohta! Kas ei pane see inimest mõtlema? Tal peaks ju nagu kae silme eest langema. Juurdlejale ja võrdlejale ütleb see selgesti, et mõistuse abil saab ta kõige kohta kätte vaid mingi väheväärtusliku aseaine. Sellest peaks olema näha, millisele kohale jääb mõistus, kui on vaja luua midagi tõeliselt väärtuslikku!
Seniajani on veel üksnes kunst võrsunud elava vaimu toimel, tundmuse mõjul. Üksnes kunstil on olnud loomulik, seega normaalne ja puhas läte ning arenemiskäik. Vaim ei väljendu aga mõistuses, vaid tunnetes ning ilmneb ainult selles, mida võiks üldiselt nimetada hingelisuseks. Just nimelt selles, mida tänapäeval enese meelest nii tohutult tähtis mõistuseinimene meeleldi pilkab ja välja naerab. Sellega mõnitab ta inimeses kõige hinnalisemat – just seda, mis inimesest üldse inimese teeb.
Vaimul ei ole mõistusega midagi ühist. Kui inimene tahab lõpuks kõiges paremaks muutuda, siis peab ta tähele panema Kristuse sõnu: „Te tunnete nad ära nende tegudest!“ Käes on aeg, mil see peab toimuma.
Ainult vaimust lähtuvad teod on algusest peale elavad, seega kestvad ja püsivad. Kõik muu peab iseenesest kokku varisema, kui selle õitseaeg on möödas. Niipea kui ilmnevad viljad, nähtub ka nende seesmine tühjus!
Pange tähele ajalugu! Üksnes vaimu teos, seega kunst on kestnud kauem kui rahvad, kes oma elutu ja külma mõistuse tõttu kokku varisesid. Nende kõrged ja paljukiidetud teadmised ei suutnud neid sellest päästa. Seda teed läksid egiptlased, kreeklased ja roomlased, seejärel hispaanlased ja prantslased, nüüd ka sakslased – kuid tõelise kunsti teosed elavad neist kõigist kauem. Nende mõju ei hävi iialgi. Ent mitte keegi ei märganud nende sündmuste kordumises ranget seaduspärasust. Ükski inimene ei juurelnud selle kohutava kaose tõeliste põhjuste üle.
Selle asemel, et põhjusi otsida ning püüda üha uusi hävinguid kordki tõkestada, alluti toimuvale pimesi ning kaeblemise ja pahameele saatel lihtsalt lepiti selle pole-midagi-parata-konstateerimisega.
Nüüd haarab see juba kogu inimkonda! Meil on seljataga küllalt viletsust, veelgi suuremad hädad seisavad aga ees. Osalt juba praegu hädasolijate tihedates ridades valitseb sügav valu.
Mõelge kõikidele rahvastele, kes hukkusid niipea, kui olid jõudnud tippu, mõistuse kõrgpunkti. Õitsengu ajal valmivad viljad olid kõikjal ühesugused – kombelõtvus, häbitus ja kõikmõeldavad prassingud, millega kaasnesid möödapääsmatult allakäik ja hukk.
See otsene sarnasus äratab igaühe tähelepanu. Iga mõtlev olend peab märkama kõige rangemate seaduste teatud kindlat toimet ja nende vääramatut järjekestvust.
Igaüks neist rahvastest pidi lõpuks taipama, et nende suurus, nende võim ja toredus olid vaid näilised, hoitud üleval üksnes jõu ja sunni abil, mitte aga ei tulenenud seesmisest puhtusest ega tugevusest.
Avage ometi silmad, selle asemel et kartma lüüa! Vaadake enda ümber, õppige olnust, võrrelge seda sõnumitega, mis jumalike saadetistena juba aastatuhandete eest teieni jõudsid – ja te peate selle näriva pahe juurteni jõudma, paheni, mis ainsana on tõkkeks kogu inimkonna tõusuteel.
Alles siis, kui pahe on täielikult välja juuritud, avaneb üldise tõusu tee, mitte enne. Siis on see kindel ja püsikestev, sest ta suudab kanda elavat vaimu. Seni oli see võimatu.
Enne kui me öeldusse lähemalt süveneme, tahan selgitada, mis on vaim, inimeses see ainus tõeliselt elav. Vaim pole ei tarkus ega mõistus! Vaim pole ka äraõpitud teadmised. Ekslikult peetakse väga vaimseks inimest, kes on palju õppinud, lugenud, uurinud ning oskab hästi targasti vestelda või oma teravmeelsuse ja leidlikkusega hiilata.
Vaim on midagi hoopis muud. See on iseseisev olemus ja pärineb omataoliste maailmast, mis on teistsugune kui see, kuhu kuulub Maa ja koos sellega ka meie keha. Vaimne maailm on kõrgemal, see moodustab universumi ülemise ja kõige kergema osa. Sellel vaimsel osal inimesest on oma olemusele vastav ülesanne pöörduda tagasi niipea, kui kõik materiaalsed kestad on tema ümbert lagunenud. Tung selleks tekib teatud küpsusastmel ning juhib siis vaimu külgetõmbejõu kaudu tagasi omataoliste maailma.
Vaimul pole mingit tegemist maise mõistusega, vaid ainult selle omadusega, mida kirjeldatakse kui „hingelisust“. Vaimne rikkus tähendab niisiis hoopis hingesuurust, aga mitte suurt tarkust.
Et seda erinevust kergemini tabada, võib kasutada lauset „Oli kord … !“ Väga paljud otsijad võivad sel teel asjas selgusele jõuda. Kui nad iseennast tähelepanelikult jälgivad, siis nad taipavad, mis oli senises elus nende hingele kasulik või mis maises ümbruses nende tööd ja toimetulekut üksnes kergendas. Ühel pool on kõik see, mis ei ole ainult maise väärtusega, vaid on väärtus ka sealpoolsuses, ja teisel pool see, mis on otstarbekas üksnes maises elus, kuid osutub väärtusetuks sealpoolses maailmas. Esimese võib inimene sinna kaasa võtta, teise aga jätab ta lahkumisel maha kui ainult siia kuuluva, sest tal pole sellest edaspidi mingit kasu. Mis maha jääb, see on vaid maise tegevuse tööriist, maapealse aja abivahend, ei midagi muud.
Kui aga mingit tööriista ei kasutata vastavalt tema otstarbele, kui teda peetakse palju paremaks, kui ta tegelikult on, siis ei saa ta ka sellel tasemel hakkama. Ta on vales kohas ja põhjustab loomulikult mitmesuguseid äpardusi, mille kuhjumine võib aja jooksul kaasa tuua parandamatuid tagajärgi.
Ülim selliste tööriistade hulgas on maine mõistus, mis inimaju produktina on olemuslikult piiratud. See tuleneb füüsilisest jämemateriaalsusest ning allub selle eripärale. Produkt ei saa oma päritolu eirata, vaid jääb sellega alati olemuslikult seotuks. Sama kehtib ka inimaju kui produkti töö tulemuste kohta.
Siit tuleneb mõistuse loomulik ja kitsas, ainult maisega seotud sisu, mis on tihedasti seotud koha ja ajaga. Et mõistus pärineb olemuslikult elutust jämemateriaalsusest, millel puudub oma elu, siis puudub mõistusel ka elav jõud. See asjaolu toimib loomulikult mõistuse kogu tegevuses ning seetõttu on tal võimatu ka oma „toodangule“ elu sisse puhuda.
Selles kõrvalekaldumatus loomulikus toimes on võti ka nende süngete sündmuste jaoks, mis toimuvad sellel väikesel maakeral just sellel ajal, kui siin inimesena viibitakse.
Peame lõpuks õppima eristama vaimu ja mõistust, inimese elavat tuuma ja selle tööriista! Kui elava tuuma asemel seatakse ülimaks tööriist, nii nagu see on seni toimunud, siis on tagajärjeks põdurus, mis kannab endas surmaidu juba oma tekkemomendil. Elav, ülim, kõige väärtuslikum aga ängistatakse, tõkestatakse, lõigatakse ära talle vajalikust tegevusest, kuni ta väärehitise vältimatu kokkuvarisemise järel poolvabana taas varemetest tõuseb.
Kujutleme nüüd väljendi „Oli kord …“ asemel küsimust: „Kuidas oli see varasematel aegadel?“ Mõju on hoopis teistsugune. Suurt erinevust tunnetatakse otsekohe. Esimene väljend puudutab tunnet, mis seondub vaimuga, esitatud küsimus on aga orienteeritud mõistusele. Esile kerkivad hoopis teised pildid. Need on algusest peale ängistavad, külmad, ilma elava soojuseta, sest mõistusel pole midagi muud pakkuda.
Inimkonna suurim süü seisneb algusest peale selles, et ta seadis esiplaanile mõistuse. See suudab luua vaid elutuid ja lünklikke pilte, ometi tantsiskles inimkond jumaldades just ümber mõistuse. Mõistusele anti koht, mida tohtis reserveerida ainult vaimule.
Niisugune tegu on kõiges Looja ning seega ka looduse ettemääratuse vastane. Kõik on ju looduses toimuvaga vääramatult seotud. Seetõttu ei jõutagi tegelikult sihile, vaid kõik luhtub punktis, kus peaks algama lõikus. Teistmoodi pole võimalik, toimub üksnes loomulik protsess.
Asi on teisiti ainult puht tehnika alal, tööstuses. Mõistuse abil on seal jõutud juba väga kaugele ning tulevikus jõutakse veelgi kaugemale. See fakt kinnitab minu arutluse tõesust. Tehnika on ja jääb kõigis asjus alati vaid puht maiseks, elutuks. Et ka mõistus kuulub kõige maise juurde, siis on ta suuteline tehnikas hiilgavalt õitsele puhkema, tõeliselt suurt korda saatma. Seal on ta õigel kohal, seal täidab ta oma tõelist ülesannet!
Kuid seal, kus tuleb arvestada ka elavat, seega inimlikku, ei piisa üksnes mõistusest. Seal ei saa mõistus toime tulla, kui vaim teda ei suuna, sest ainult vaim on elu. Kindla edu saab tagada vaid olemuslikult vastav tegevus. Maine mõistus ei suuda iialgi vaimu mõjutada! Nii tegigi inimkond tõsise eksisammu, seades mõistuse ülemaks kui elu.
Sellega pööras inimene oma ülesande otsesesse vastuollu loova ja loomuliku ettemääratusega, pööras selle niiöelda pea peale – ettenähtud maise teise koha asemel asetas ta mõistuse esikohale, mis tegelikult kuulub elavale vaimule. Seetõttu osutub omakorda täiesti loomulikuks, et vaim on seda enam sunnitud alt üles vaevaliselt teed otsima. Ülemat kohta hoidev mõistus takistab seejuures oma piiratuses igati avarama väljavaate saavutamist, selle asemel et vaimu kaasabil kõrgelt ülevalt alla vaadates kõike palju laiemalt haarata.
Kui vaim tahab ärgata, peab ta esmalt „tuled ümber seadma“. Ülal asuv mõistus tuleb paigutada looduse poolt temale määratud alumisele kohale, vaim aga taas üles asetada. Niisugune ümberpaigutus ei olegi tänapäeva inimesele enam kuigi kerge.
Inimeste tehtud tookordne ümberpaigutus, mis oli nii teravas vastuolus Looja tahte ning seega ka loodusseadustega, oligi pattulangemine, mille „viljakaid“ tagajärgi me praegu maitseme. Pattulangemisest kujunes pärispatt, sest see oli mõistuse ainuvalitseja kohale seadmise loomulik tagajärg. Nii muutus ühekülgse kasutamise ja tegevuse tagajärjel aja jooksul ühekülgseks ka aju – arenes vaid see osa, mis pidi tegema mõistuse tööd, teine pool aga kängus. Seetõttu suudab see hooletusse jätmisest kängunud osa tänapäeval toimida vaid hajusa unenägude-ajuna, olles sealjuures ikka veel niinimetatud päevase, see tähendab mõistust teenindava aju tugeva mõju all.
See osa ajust, mis peab olema sild vaimu juurde, teisisõnu olema sild vaimu juurest kõige maise juurde, see on nüüd halvatud ning side on kas katkenud või väga tugevasti lõdvenenud. Sellega tõkestas inimene endale igasuguse tegelemise vaimuga ja ühtlasi ka võimaluse oma mõistust hingestada, elustada ja virgutada.
Aju mõlemad pooled pidanuksid arenema ühiseks harmooniliseks tegevuseks võrdselt, nii nagu kogu muugi keha – vaim juhtimas, mõistus täidesaatja rollis siin maa peal. Et keha kogu tegevus, koguni keha ise ei saa nüüd olla enam niisugune, nagu ta olema peaks, see on enesestmõistetav. Toimunu puudutab ju kõiki eluvaldkondi. Kõige maise jaoks olulisim on puudu!
On kerge mõista, et samal ajal selle sideme katkemisega kaugeneti ja võõranduti kõigest jumalikust. Sinna ei olnud ju enam mingit teed.
Sellega kaasnes omakorda veel üks varjukülg. Nimelt toob iga sündiv laps juba aastatuhandeid pärilikult maa peale ratsionaalselt orienteeritud aju. Neil asjaoludel on iga laps juba ette taas kergesti allutatav mõistusele, niipea kui aju täielikult tegevusse astub. Kuristik kahe ajupoole vahel on nüüd juba niivõrd sügav, töötamisvõimaluste suhe nii ebavõrdne, et enamik inimesi ei suuda ilma katastroofi läbimata enam paraneda.
Praegune mõistuseinimene ei ole enam normaalne inimene, sest tal puudub täisväärtusliku inimese aju põhiosa. See on aastatuhandetega atrofeerunud. Igal mõistuseinimesel on eranditult vaid kängunud normaalaju! Seepärast valitsevad maad juba aastatuhandeid kretiinid, kes peavad normaalseid inimesi vaenlasteks ja püüavad neid alla suruda. Nad kujutlevad oma nürimeelsuses, et nad suudavad palju korda saata, ega tea, et normaalne inimene on võimeline saavutama kümme korda enam ning loob kestva väärtusega ja täiuslikumaid asju, kui seda on senised. Selliste võimete saavutamiseks on igale tõsisele otsijale tee lahti.
Mõistuseinimene ei suuda siiski enam nii kergesti mõista seda, mis puutub tema aju kängunud osa tegevusse. Ta lihtsalt ei suuda seda, kui ta ka tahaks. Oma piiratusest tulenevalt naerab ta välja kõik selle, mis talle endale on kättesaamatu ja millest ta oma tegelikult alaarenenud ja ebanormaalse aju tõttu enam iialgi ka aru ei saa.
Selles just peitubki selle ebaloomuliku hälbimuse kui needuse kõige hirmsam osa. Normaalse inimese juurde tingimata kuuluv aju mõlema osa harmooniline koostöö on tänapäeva mõistuseinimese puhul, keda nimetatakse materialistiks, täielikult välistatud.
Materialist olla ei ole niisiis mingi auasi, vaid näitab hoopis, et tegemist on kängunud ajuga.
Seega valitseb maa peal seni veel ebaloomulik aju, mille tegevus peab lõpuks viima vältimatu kokkuvarisemiseni. Kõiges selles, mida niisugune aju ka tahaks teha, peituvad kängumise tõttu juba algselt olemuslik disharmoonia ning põdurus.
Selles ei saa nüüd enam midagi muuta. Loomulikult arenev varing peab toimuma. Siis aga on käes uue vaimu ja ka uue elu alguspäev! Aastatuhandeid valitsenud mõistuse orjal on seega igaveseks lõpp! Ta ei suuda enam iialgi tõusta, sest süütõendid ning iseenda läbielatu sunnivad teda kui haiget ja vaimust väetit lõpuks vabatahtlikult kummarduma selle ees, mida ta ei suutnud mõista. Võimalust vaimu vastu välja astuda ei anta talle enam kunagi, ei pilkamise ega näilise õiguse varjus ka vägivallaga, nagu seda rakendati Jumala Poja puhul, kes pidi selle vastu võitlema.
Tookord olnuks veel aeg paljusid õnnetusi ära hoida. Nüüd enam mitte, sest vahepeal lõtvunud sidet ajupoolte vahel ei saa enam parandada.
Küllap leidub palju mõistuseinimesi, kes hakkavad käesoleva ettekande mõttearenduste üle jälle ironiseerima, ilma et nad suudaksid peale tühjade sõnade ühtegi tõepoolest asjalikku vastuargumenti esitada. Ent iga tõsine otsija ning mõtleja peab võtma taolist sõgedat agarust kui järjekordset tõendit selle kohta, mida ma eespool selgitasin. Inimesed lihtsalt ei suuda seda ka siis, kui nad väga püüavad. Võtame neid seepärast edaspidi kui haigeid, kellel on varsti abi vaja, ning … jääme rahulikult ootama.
Vajaliku edasimineku saavutamiseks pole vaja mingit võitlust ega vägivallategu, sest lõpp tuleb iseenesest. Ka siin kulgevad sündmused loomulikult, kõigi vastastikuste mõjutuste vääramatute seaduste kohaselt, vankumatult ja täpselt.
Mitme ettekuulutuse kohaselt peab siis tekkima „uus sugu“. See ei koosne mitte ainult uuestisündinutest, nagu neid „uue meelega“ varustatuid leidub juba Californias ja Austraalias, vaid peamiselt praegu elavatest inimestest, kes lähemal ajal saavad paljude lähisündmuste mõjul „nägijateks“. Siis on nad samasuguse „meelega“ nagu äsjasündinudki. See ei ole midagi muud kui võime elada maailmas avala, ängistamata vaimuga, laskmata end mõistuse piiratusest enam alla suruda. Seega on pärispatt kustutatud!
Sellel kõigel ei ole aga midagi ühist seni okultseteks võimeteks tembeldatud omadustega. See on siis üksnes normaalne inimene, nagu ta olema peab! Nägijaks saamisel ei ole mingit pistmist selgeltnägemisega, vaid see tähendab arusaamisele jõudmist, äratundmist.
Inimesed on siis võimelised nägema kõike avaralt, mis ei tähenda midagi muud kui hindamis- ja otsustamisvõimet. Nad näevad mõistuseinimest niisugusena, nagu ta tegelikult on – temale endale ja teda ümbritsevale maailmale nii ohtlikus piiratuses, millest tulenevad järeleandmatus ja ülbe valitsemishimu.
Nad näevad ka, kuidas kogu inimkond juba aastatuhandeid pidevalt kord ühes, kord teises vormis selle ikke all ägas, näevad, kuidas see astus nagu vähktõbi põlise vaenlasena alati vaba inimvaimu kui inimliku oleku põhieesmärgi vastu. Neil ei jää miski märkamata ega tunnetamata, ka mitte see kibe teadmine, et kogu südamevalu, kõik kannatused, iga komistus tulenes sellest paratamatust pahest. Paranemist ei saanud ealeski tulla, sest igasugune mõistmine oli taipamisvõime ahtuse tõttu juba eos välistatud.
Niisuguse ärkamisega lakkavad mõistuseinimese mõju ja vägi igaveseks olemast, sest siis algab inimkonnale uus ja hoopis parem ajastu, milles vana hääbub.
Sellega saabub vaimu möödapääsmatult vajalik võit hääbuva mõistuse üle – võit, mille järele sajad tuhanded juba praegu igatsevad. Paljud seni eksiteele viidud inimhulgad taipavad siis, et nad on väljendit „mõistus“ tõlgendanud täiesti valesti. Enamik neist võttis seda kui ebajumalat täiesti kontrollimatult, ainult seepärast, et ka teised seda niimoodi võtsid. Ka seepärast, et kõik mõistusele tuginejad oskasid end võimu ning seaduste toel alati nii välja pakkuda, nagu oleksid nad eksimatud ja piiramatud valitsejad. Seetõttu ei vaevu paljudki nende tegelikku tühjust ning puudusi paljastama.
Ent ometi on ka neid, kes juba aastakümneid visalt ja veendunult vaenlase vastu võitlevad, vahel varjatult, kuid ka avalikult, seades end mõnikord kõige suuremasse ohtu. Kuid nad võitlevad vaenlast ennast tundmata! Muidugi takistas see saavutamast edu, tegi selle juba ette võimatuks. Võitlejate mõõk pole olnud küllalt terav, sest nad nüristasid selle vähemtähtsate asjade peal. Nende kõrvaliste asjadega lõid nad tegelikult mööda, tabasid tühjust, killustasid ja raiskasid oma jõudu.
Tegelikult on inimkonnal ainult üks vaenlane – mõistuse seni piiramatu valitsemine! See oli suurim pattulangemine, inimese raskeim süü, mis vallandas kogu järgneva häda. Sellest kujunes pärispatt, mis ongi Antikristus, kellest kuulutati, et ta pead tõstab. Selgemini väljendudes on mõistuse võim tema tööriist, millega inimesed on võrku püütud. Tema, Jumala vaenlase, Antikristuse enda, Luciferi võrku.
Meie elame just keset seda aega. Lucifer elab tänapäeval igas inimeses, valmis teda hukutama, sest tema tegevuse loomulik ja otsene tagajärg on taganemine Jumalast. Ta lõikab inimese vaimust ära niipea, kui ta on võimu saanud.
Seepärast olgu inimene teraselt valvel.
Oma mõistust ei pea inimene seetõttu sugugi pisendama, vaid muutma selle, nagu ette nähtud, tegelikuks tööriistaks, mitte aga oma tahte määrajaks. Mitte oma isandaks!
Uue põlvkonna inimene saab senisele ajale tagasi vaadata veel vaid jälestuse, õuduse ja häbiga. Umbes nii, nagu juhtub siis, kui me siseneme mõnda vanasse piinakambrisse. Sealgi tunneme ära külma mõistuse kurjad viljad. On ju vaieldamatult tõsi, et vähegi tundliku meelega ja vaimne inimene ei suudaks iialgi selliseid koledusi välja mõelda!
Asjad pole tänapäeval üldsegi teisiti, on ainult pisut võõbatumal kujul, ja massiline viletsus on samasuguse kurjuse vili nagu tookordne üksikute inimeste piinamine.
Kui uus inimene kord pilgu tagasi heidab, siis ta jääbki pead raputama, küsides endalt – kuidas oli küll võimalik niisuguseid hullumeelsusi aastatuhandete jooksul vaikselt taluda? Vastus on muidugi lihtne – just vägivalla abil. Kuhu iganes vaadata, võib selle selgesti ära tunda, muistsest hallist ajast rääkimata. Meil tarvitseb vaid astuda juba nimetatud piinakambritesse. Neid on tänapäeval veel kõikjal näha ja nende kasutamisest polegi kuigi palju aega möödunud.
Meis tekib õudusevärin, kui neid vanu piinariistu vaatame. Kui palju külma brutaalsust, milline elajalikkus! Vaevalt kahtleb ükski tänapäeva inimene selles, et need tollased teod olid äärmiselt rängad kuriteod. Kurjategijate endi kallal pandi toime veelgi suuremaid kuritegusid. Kuid ka nii mõnigi süütu heideti perekonna rüpest ja vabadusest väljatirituna toorelt nende võlvide alla. Millised kaebed, millised valukarjed kostsid siin nende suust, kes olid antud täiesti kaitsetult piinajate omavoli kätte! Inimesed pidid välja kannatama asju, mille ees mõttes seistes võib tunda vaid õudust ja jälestust.
Igaüks küsib tahtmatult, kas inimene oli tõepoolest selleks kõigeks võimeline, mis nende kaitsetutega tehti, ja seda liiati veel õiguse nimel? Õiguse, mis ju kunagi vägivallaga kätte võideti. Ja nüüd pigistati jällegi väevõimu ja füüsiliste valude abil kahtlusalustest süütõendeid välja, et „süüdlasi“ rahumeeli mõrvata. Kuigi süütunnistusi ka ainult sunni all anti, pääsemaks neist mõttetutest kehalistest piinadest, siis kohtunikele sellest piisas, sest neil oli vaja täita „seaduse sõna“. Kas need piiratud olendid tõepoolest arvasid, et nad sellega end Jumala tahte ees puhtaks pesevad ja vääramatult toimiva tagasimõju alt pääsevad?
Kõik need inimesed olid kas paadunud kurjategijate heidikud, kes võtsid endale jultunult voli teiste üle kohut mõista, või avaldus selles selgesti maise mõistuse piiratus. Midagi vahepealset ei saa siin olla.
Jumala loomeseaduste kohaselt ei tohi ükski aukandja, ükski kohtunik, olgu ta siin maa peal mistahes ametis, oma tegevuses ametit kunagi kaitsevarjuna kasutada, vaid peab üksi ja isiklikult ning ilma mingi kaitseta nagu iga teinegi inimene kõige selle eest ise täit vastutust kandma, mida ta oma ametis iganes teeb. Mitte ainult vaimselt, vaid ka puht maiselt. Siis suhtub igaüks asjasse palju tõsisemalt, palju hoolikamalt. Siis esineb kindlasti vähem ka niinimetatud eksitusi, mille tagajärgi ei saa enam kunagi heastada, kannatanute ja nende lähedaste füüsilistest ja hingelistest kannatustest rääkimata.
Ent vaadelgem nüüd edasi ka käesolevaga seonduvaid niinimetatud nõiaprotsesse!
Kes on kordki taoliste protsesside toimikutele ligi pääsenud, see soovib põletava häbi palangus, et ta eales sellise inimkonna hulka ei kuuluks. Kui inimene tookord teadis midagi ravimtaimedest, olgu praktiliste kogemuste või pärimuste kaudu, ja aitas sel teel abipaluvaid haigeid, siis sattus ta vältimatult piinamiste ohvriks, millest teda lõpuks lunastas vaid tulesurm, kui tema keha ebainimlike julmuste käes polnud juba varem nõrkenud.
Taoliste piinamiste põhjus võis tollal olla isegi kehaline ilu või meelekindel vooruslikkus.
Ja edasi – inkvisitsiooni koledused! Suhteliselt vähe aastaid lahutab meid sellestki „tookordsest“!
Nii nagu meie tänapäeval seda ebaõiglust tunnetame, niisamuti tunnetas seda tollal ka rahvas. Siis ei oldud mõistuse poolest veel täiesti piiratud, aeg-ajalt ilmnesid tundmused, ilmnes vaim.
Kas tänapäeval ei tundu see kõik täieliku piiratusena, vastutustundetu rumalusena?
Sellest räägitakse üleoleku ja õlakehitusega, ometi pole miski põhiliselt muutunud. Täpselt samuti on veel olemas piiratud, üleolev suhtumine kõigesse, mida ei mõisteta! Ainult et piinamiste asemel on nüüd käepärast avalik pilge selle pihta, millest oma piiratuses aru ei saada.
Võetagu end ometi kokku ja mõeldagu ennast säästmata ja ausalt kõige üle tõsiselt järele. Mõistusesangarid, seega mitte päris normaalsed inimesed, peavad juba ette igat inimest petiseks, kui see teab või suudab midagi sellist, mis jääb teistele arusaamatuks, näiteks näha peenmateriaalsete silmadega peenmateriaalset maailma. Ometi on see loomulik asi, milles juba mõnda aega enam ei kahelda, mille vastu vähemalt brutaalselt ei võidelda.
Kuid häda sellele, kes ei oska nähtu või kuulduga midagi peale hakata, vaid räägib kõik lihtsameelselt edasi. Ta peaks kartma, nii nagu esimesed kristla sed kartsid Nerot ja tema igal hetkel mõrvaks valmis abilisi.
Kui tal on veel teisigi võimeid, millest otsesed mõistuseinimesed iialgi aru ei saa, ja kui ta pole igaühele meelepärane, siis jälitatakse, laimatakse ja tõugatakse teda halastamatult. Kui vähegi võimalik, tehakse ta „kahjutuks“, nii nagu tavatsetakse kenasti väljenduda. Mitte kellelegi ei valmista see mingit süümepiina. Niisugune inimene on tänapäeval ikka veel lindprii saak igale seesmiselt mõnikord vägagi ebapuhtale inimesele. Mida piiratum inimene, seda suurem on tema sõgedus tarkuse vastu, tema kalduvus ülbusele.
Vanaaja sündmustest koos piinamiste ja põletamistega ning nõiaprotsesside nii naeruväärt toimikutest pole midagi õpitud. Ka tänapäeval tohib igaüks kõike ebatavalist ja arusaamatut karistamatult mustata ja solvata. Mitte midagi pole teisiti kui varem.
Veel hullem kui õigusalal oli olukord inkvisitsioonis, mis ometi sai alguse kirikust. Vagad palved summutasid siin piinatute karjeid. See oli Looja jumaliku tahte mõnitamine! Kiriku tookordsed esindajad näitasid seega, et neil polnud aimugi Kristuse tõelisest õpetusest, jumalusest ega loovast tahtest, mille seadused lasuvad ja toimivad universumis ühtviisi vääramatult juba aegade algusest kuni kõikide päevade lõpuni.
Jumal andis inimvaimule omadusena kaasa vaba tahte otsuseid teha. Ainult selles võis otsus küpseda nii, nagu ta peab, ennast lihvides ja täiustades. Ainult selles peitubki tema võimalus. Kui seda vaba tahet aga ahistatakse, siis tekib tõrge, kui mitte vägivaldne tagasipaiskumine.
Kristlikud kirikud, nii nagu paljud teisedki religioonid, võitlesid tollal suurima julmusega selle jumaliku ettemääratuse vastu. Piinamise ja lõpuks ka surmaga tahtsid nad sundida inimesi käima teid ja tegema avaldusi, mis olid nende veendumuste, järelikult ka nende tahte vastu. Sellega rikkusid nad Jumala käsku. Ent mitte ainult seda. Nad takistasid inimesi oma vaimu arendamast ja paiskasid nad veel aastatuhandeteks tagasi.
Kui sealjuures oleks paistnud vaid kübekegi tõelist tundmust, see tähendab vaimu, siis ei oleks midagi niisugust tohtinud ega võinud juhtuda! Ebainimlikkus tulenes järelikult ainult külmast mõistusest.
Ajalooliste tõendite järgi oli nii mõnigi paavst ise lasknud käiku mürgi ja pistoda, et oma puht maiseid soove täita, oma eesmärke saavutada. See võis sündida ainult mõistuse võimu all, mis oma võidukäigus alistas kõik, millegi ees peatumata.
Kuid sündmuste vääramatus kulgemises oli ja on üle kõige Looja raudne tahe. Sealpoolsesse maailma astub iga inimene ilma maise võimu ja selle kaitseta. Tema nimi, positsioon – kõik jääb maha. Edasi läheb ainult vaene inimhing, et võtta vastu ja maitsta seda, mida ta on külvanud. Ei ole võimalik ükski erand! Igaühe tee viib läbi jumaliku õigluse vääramatu tagasimõju rataste vahelt. Seal pole ei kirikut ega riiki, on vaid inimhinged, kes peavad isiklikult iga oma eksimuse arveid tasuma!
Kes tegutseb Jumala tahte vastu ja teeb maailmas pattu, peab arvestama ka selle üleastumise tagajärgi. Ükskõik, kes ta ka oli ja millisel ajendil tegutses, olgu ta kasvõi kiriku või seaduste kaitsva rüü varjus. Kuritöö keha või hinge kallal on ja jääb kuritööks! Seda ei muuda miski, ka mitte õiguslik dokument – selle õiguse, mis igakord polegi õigus. Seadustetegijad ise olid muidugi mõistuseinimesed ja nende seadused esindavad seega maist piiratust.
Vaadakem veidi lähemalt mõningate riikide õigusolusid, nimelt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kes täna juhib valitsust ning kellele kuulub au ja lugupidamine, võib homme juba kurjategijana vanglasse sattuda või hukatud saada, kui vastasel õnnestub vägivalla abil võimu haarata. Kui see aga ei õnnestu, siis regendiks tunnistamise asemel jälitatakse teda ennast kui kurjategijat. Ja kõik valitsemisorganid on varmalt valmis teenima nii üht kui ka teist. Isegi maailmarändur peab sageli ühelt maalt teisele minnes vahetama oma südametunnistust nagu riietuseset, kui ta soovib kõikjal heas kirjas olla. Mis ühel maal on kuritegu, on teisel sageli lubatud või vahel koguni teretulnud.
See on muidugi võimalik ainult maise mõistuse saavutuste puhul, mitte iialgi aga seal, kus mõistus asub oma loomulikul kohal kui elava vaimu tööriist. Kes vaimule kuuletub, see ei astu iialgi üle Jumala seaduste. Kus need aluseks võetakse, seal ei saa esineda puudusi ega lünki, vaid valitseb ühtsus ning sellega kaasnevad õnn ja rahu. Vaimu ilmingud on põhijoontes kõikjal alati ühesugused. Nad ei ole kunagi üksteisega vastuolus.
Ka õigusteadus, meditsiin ja poliitika jäävad vaid kehvaks käsitööks, kui nad toetuvad ainult mõistusele ning neis puudub vaimne. Teisiti ei ole lihtsalt võimalik. Ikka ja alati tuleb lähtuda põhilisest mõistest – vaimust.
Teadmine on produkt, vaim aga elu, mille väärtust ja jõudu saab mõõta vaid tema seose järgi vaimse algega. Mida tihedam see seos on, seda väärtuslikum ja võimsam on algallikast lähtuv osa. Mida lõdvemaks see seos muutub, seda kaugemaks, võõramaks, nõrgemaks peab muutuma ka sõltuv osis, niisiis vastav inimene.
Kõik need on nii enesestmõistetavad asjad, et kuidagi ei saa aru, kuidas nood hälbinud mõistuseinimesed nagu pimedad neist üha mööda käivad. Mida võtavad juured, sellest saavad osa nii tüvi, õied kui ka vili! Kuid ka siin ilmneb arusaamise lootusetu piiratus. Nad on suure vaevaga endale müüri ette ehitanud ega suuda sellest nüüd enam üle vaadata, veel vähem sellest läbi näha.
Nii oma upsakalt üleoleva ja pilkava naeratuse kui ka teistesse üleoleva ja ülalt alla vaatava suhtumisega peavad nad kõikidele vaimsetele inimestele tunduma lausa vaeste ja haigete narridena. Kaastundest hoolimata peab nad jätmagi nende sõgedusse, sest vastupidist kinnitavad faktid libisevad neist nende arusaamise piiratuse tõttu mõjutult mööda. Vaev selles midagi muuta on niisama tulutu kui katse rüütada haige keha uude säravasse mantlisse lootuses, et see tagab tervistumise.
Praeguseks on materialism oma kõrgpunkti juba ületanud ja peab läbipõlenult varsti kokku varisema, haarates sealjuures kaasa ka palju head. Poolehoidjad on juba oma suutlikkuse piiril, satuvad varsti oma tööst ja seejärel iseenese olemisest segadusse ega märka enda ees avanenud kuristikku. Nad on varsti nagu kari ilma karjaseta. Üksteist usaldamata käib igaüks oma teed, seades end kõigest hoolimata uhkelt teistest ülemaks. Järelemõtlematult, vaid varasemast harjumusest.
Koos kogu tühja välise säraga tormavad nad lõpuks pimesi kuristikku. Nad peavad vaimseks vaid seda, mis on nende endi aju produkt. Ent kuidas saab surnud materjal tekitada elavat vaimu? Nad on paljuski uhked oma täpse mõtlemise üle, kuid suhtuvad põhilistesse asjadesse lausa hoolimatult ja jätavad neisse vastutustundetult vägagi suuri lünki.
Iga uus samm, iga paranemispüüd viitab ikkagi mõistusetöö tühjusele ja koos sellega ka paratamatule hävingule.
Kõik, mida ma niiviisi ütlen, ei ole mingi ettekuulutus, pidetu ennustus, vaid kõike elustava loomistahte kindel tagajärg. Neid seadusi ma oma ettekannetes selgitangi. Kes koos minuga järgib vaimus neid selgesti märgistatud radu, peab ette nägema ja ära tundma ka oodatava lõpu. Kõik tundemärgid selleks on juba olemas.
Käib kaeblemine ja hädaldamine. Tülgastav on vaadata, kuidas tänapäeva materialismi pahed ilmnevad kujul, mis on vaevalt usutav. Anutakse ja palutakse, et vabaneda piinast, tahetakse paraneda ja pääseda tollest tohutust allakäigust. Need vähesed, kes selles uskumatus pöörises suutsid säilitada oma hingeelus mingi tundlikkuse, kes ei lämbunud vaimselt selles üldises mandumises, mis kannab petlikult uhket nimetust „progress“, need vähesed tunnevad end väljatõugatuina, mahajäetuina. Uusaja hingetühjad kaasajooksikud just sellisteks neid pilades peavadki.
Loorberipärg kõigile neile, kellel jätkus julgust massidega mitte liituda! Au neile, kes järsul languseteel uhkelt maha jäid!
Kuutõbine, kes end tänapäeval seepärast veel õnnetuks peab! Silmad lahti! Kas te siis ei näe, et kõik, mis teid rõhub, on juba praegu veel vaid näiliselt valitseva materialismi järsu lõpu algus? Ehitis on juba kokku langemas, ilma et selle all kannatanud ja veel praegugi kannatajad oleksid selleks kaasa aidanud. Mõistusekummardajad peavad nüüd lõikama seda, mida nad aastatuhandete vältel ise külvasid, toitsid, kasvatasid ja hoolitsusega ümbritsesid.
Inimeste arvestuses on see pikk aeg, Jumala igavesti jahvatavatele veskitele vaid üksainus viiv. Kuhu te iganes vaatate, kõikjal on kaos. See keeb ja kuhjub ähvardavalt nagu raske voog, et alla langedes oma kummardajad üle ujutada ning sügavale enda alla matta. See on tagasimõju halastamatu seadus, mis sellisel juhul peab oma karmust näitama. Hoolimata mitmesugustest kogemustest ei toimunud ju aastatuhandeid mingit muudatust paremuse poole. Hoopis vastupidi – eksitee tallati üha laiemaks.
Teie, julguse kaotanud – aeg on käes! Tõstke pea, mille te pidite nii sageli häbistatuna langetama, kui ebaõiglus ja rumalus valmistasid teile sügavaid kannatusi. Vaadake täna rahulikult oma vastast, kes teid sedavõrd rõhus!
Senine hiilgav rüü on juba üsna tublisti räsitud. Räbalate vahelt on lõpuks näha kandja tegelik kuju. Ebakindlalt, kuid mitte põrmugi vähem upsakalt, aga ometi mingis hämmingus vaatab sealt vastu inimaju raugev produkt – mõistus, mis püüdis end vaimust kõrgemale seada!
Võtke julgesti side silme eest ja vaadake terasemalt ringi! Muidu päris headegi ajalehtede läbivaatamine ütleb teravale pilgule nii mõndagi. Ilmneb kramplik püüd kõigest vanast veel kinni hoida. Ülbuse ja väga sageli lausa labaste naljadega püütakse varjata üha selgemini avalduvat nõutust. Maotute väljendite abil tahab inimene sageli hinnata asju, millest tal tegelikult ja ilmselgelt pole aimugi.
Isegi päris heade eeldustega inimesed pagevad tänapäeval abitult ebapuhastele teedele, sest nad ei taba endale tunnistada, et neile käivad paljudki asjad üle mõistuse, mille suutlikkuses olid nad seni alati kindlad olnud. Nad ei tunneta oma käitumise naeruväärsust, ei märka vigu, mida nad sellega vaid suurendavad. Hämmeldunult, pimestatuna seisavad nad varsti Tõe ees, vaadates kurvalt tagasi oma valesti elatud elule. Lõpuks peavad nad häbiga tõdema, et just nimelt seal, kus arvati end tark olevat, asus rumalus.
Kui kaugele ollakse tänapäeval siis juba jõutud? Muskli-inimene on trump! Kas kunagi on tõsine uurija, kes aastakümneid kestva võitluse tulemusena on leiutanud seerumi, mis igal aastal pakub surmahaiguste vastu kaitset ja abi sadadele tuhandetele, nii suurtele kui väikestele — kas niisugune uurija on eales võinud elada läbi niisuguseid triumfe nagu poksija, kes puht maise ja toore brutaalsusega lööb kaasinimese nokauti? Kas on sellest ühelegi inimhingele mingitki kasu? Ainult maine, ikka ainult maine, mida kogu universu-mis nimetatakse madalaks! Täielikus vastavuses mõistusetöö kuldvasikaga. See on maise madaluse, savijalgse pseudovürsti triumf kitsikusse surutud inimlikkuse üle!
Ja keegi ei märkagi kiiret kihutamist allamäge, kohutavasse sügavikku.
Kes seda aga tunnetab, see esialgu vaikib, häbenedes endale tunnistada, et ta kardab väljanaermist. See on iseenesest halb kõhklus, sest selles idaneb äratuntavalt jõuetus. Seda aimates hakkab inimeses kõik üha rohkem tõrkuma, kas siis trotsist, edevusest või lõpuks ka hirmust saabuva ees. Mitte mingi hinna eest ei taheta mõelda selle suure eksituse lõppvaatusele! Kramplikult hoitakse kinni möödunud aastatuhandete uhkest ehitisest, mis sarnaneb kangesti Paabeli torniga ja nii ka lõpeb.
Seni paindumatu materialism kannab endas surma eelaimust, mis ilmneb iga kuuga üha selgemini.
Kuid paljudes inimhingedes on miski liikuma hakanud, kõikjal kogu maailmas. Tõe kiirgust katab veel vaid vanade väärvaadete õhuke kiht. Selle pühib minema puhastuse esimene tuulehoog. Tõe vabanenud valgus koondab enda ümber paljusid ja helkiv kiirtevihk tõuseb otsekui tänuohvri leek üles helge rõõmu riiki, Looja jalge ette.
Siis saabub palavasti igatsetud tuhandeaastase riigi aeg, mis särab meie ees kui suure lootuse tõotatud täht.
Sellega on lõpuks lunastatud kogu inimkonna suur patt vaimu vastu, patt, mis vaimu maa peal mõistuse abil aheldas. Alles see on õige tee tagasi loomulikkuse juurde, tee Looja tahte juurde, mis tahab muuta inimeste teod suureks ja täita need elavate tunnetega. Vaimu võit on ühtlasi ka puhtaima armastuse võit!