MAALE on tulemas Valgus, nii nagu oleks pidanud tulema juba tookord, kui tõotatud täht tõusis Petlemmas ühe sõime kohale.
Tookord võtsid selle vastu ainult vähesed; need aga, kes sellest midagi kuulsid, hakkasid kuuldut kohe väänama ja moonutama, nagu inimestel enamasti kombeks, asendades unustatut iseenda väljamõeldistega. Sellega tekitasid nad ainult segadust, mida tänapäeval püütakse pakkuda puhtaima tõena.
Igat valguskiirt, mis võiks selgust tuua, varjutatakse ja sogatakse kartusest, et kõik kohe kokku variseb, kui ka kõige väiksem tugisammas valeks osutub. Kui enam midagi muud ei aita, siis katsutakse seda vähemalt naeruvääristada, pealegi niisuguse tigeduse ja riugastega, mis igale mõtlejale selgelt näitab, et selle taga on ainult hirm. Aga selget mõtlemist on Maa peal üsna harva leida.
Sellegipoolest peab tõeline arusaamine valgustama lõpuks kogu inimkonda!
Tulekul on aeg, mil pühitakse minema kõik inimaju vildakad sünnitised, mis on takistanud äratundmist, et tõde näeb välja teistmoodi, mitte nii nagu need printsiibitud kujutelmad, mille kehkjas eneseimetlus, äritsemisvaim ning piiratud mõtlemise lämbest madalsoost kerkiv haiglaslik fantaasia ja silmakirjalikkus ajavad taga ainult maist võimu ning aupaistet.
Olgu nad neetud, kes miljoneid inimesi eksitades on neid sedavõrd orjameelseks teinud, et nad ei julgegi enam oma silmi valguse poole tõsta ning laidavad pimesipäi maha kõik, mis nende kõrvu ulatub, niipea kui see vähegi teisiti kõlab, kui nad on harjunud kuulma. Selle asemel võiksid nad kordki hoolega tähele panna ja iseendale lõpuks selgeks teha, kas uus pole nende arusaamadele lähedasemgi kui see, mida nad on seni õppinud.
Nende kõrvad on suletud ja nad jälgivad kiivalt, et mingi vähegi värskem hingus nendeni ei ulatuks. Selle taga on ainult laiskus ja kartus, et koos üldise kosutusega toob värske õhk kaasa vaimse virgumise, mis sunnib neid end kokku võtma ning pingutama – vastupidiselt senisele näivalt mugavale vaimsele unelemisele, millele järgnev sügav ja raske uni annab vabad käed hoopis väärastunud intellekti riugastele!
Sellest pole aga vähematki kasu, et te oma kõrvad uue sõna ees sulgete ja silmad kinni katate, et valgus teid ei pimestaks ega hirmutaks! Oma armetust meeltesegadusest kistakse teid jõuga välja! Lödisedes seisate siis külma valguse paistel, mis teilt kõik võltsi halastamatult maha rebib! Lödisedes, sest teis hõõguv vaimne säde ei saa enam teis endas lõkkele lüüa, et Valgusega ühinedes teid seesmiselt soojendada.
Väga kerge on uskuda uskumatut, sest nii ei pea te vaevuma iseseisvalt mõtlema ega mingeid väiteid kontrollima. Et need looduse jumalike seaduste järgi nagunii kinnitust ei leiaks, siis te lihtsalt peate neid ilma midagi küsimata uskuma, peate uskuma pimesi – ning olete seejuures veel suurelised! Teie, kes te niivõrd mugaval moel peate end eriti usklikuks, lihtsalt tõstate end kõikidest kahtlustest kõrgemale ning … tunnete end seeläbi mõnusalt ja kindlalt, nagu oleksitegi juba õilsad, vagad ja õndsuse ära teeninud!
Sellega ei ole te end aga sugugi kahtlustest kõrgemale tõstnud, vaid neist ainult argpükslikult mööda hiilinud! Te olete olnud vaimselt liiga loiud, et ise midagi ette võtta, ning eelistanud pimesi uskumist teadmisele, kuidas kõik toimuv on loomulikus kooskõlas Looja tahet väljendavate seadustega. Selleni on teid aidanud langeda inimaju loodud fantaasiapildid, sest mida absurdsemaid ja segasemaid asju tuleb teil uskuda, seda lihtsam on uskuda neid just pimesi, sest niisugustel juhtudel ei olegi see teisiti mõeldav. Siin tuleb teadmised ja veendumused välja lülutada.
Piiritu ja pime usk on vajalik ainult võimatu puhul, sest kõik, mis on võimalik, annab otsekohe toitu ka iseseisvale mõtlemisele. Kus iganes on tõde, mida iseloomustab alati loomulikkus ja loogilisus, seal tärkavad iseenesest ka mõtlemine ja intuitiivne tunnetus. Need lõpevad aga seal, kus pole enam midagi loomulikku, ning järelikult pole ka tõde. Ja ainult sugava tunnetuse kaudu võib miski muutuda veendumuseks, mis on inimvaimu jaoks ainus väärtuste allikas!
Nii sulgub nüüd lisaks kõige muu ka see ring, mis sai alguse pühal jõuluööl Petlemmas! Selle tsükli lõpulejõudmine peab minema pühkima kõik tolle pärimuse ümber kuhjunud moonutused, et tõde saaks võidule pääseda. Saabuv valgus hajutab inimeste endi loodud pimeduse!
Haihtuma peavad kõik aegade jooksul kootud legendid Jeesuse elust, et see kerkiks meie ette lõpuks puhtuses ja kooskõlas jumalike seadustega, nii nagu selles maailmas oligi ainuvõimalik. Seniajani olete aga kergemeelse hoolimatusega, iseenda kehtestatud kultuste kaudu eitanud Looja, oma Jumala täiuslikkust.
Tahtlikult ja teadlikult kujutlete nendes kultustes, nagu oleks Tema oma tahteavaldustes ebatäiuslik! Olen sellest juba rääkinud, ning keerutage ja vingerdage kuidas tahes, ometi ei suuda ükski ettekääne kaitsta teid selle eest, et oma loiduses pole te vaevunud iseseisvalt järele mõtlema. Te ei saa austada Jumalat oma pimeda usuga asjadesse, mis pole kooskõlas ürgsete loomeseadustega! Vastupidi – kui te usute Looja täiuslikkusesse, siis peate teadma ka seda, et kogu maailmas ei saa juhtuda midagi, mis poleks ühtlasi ranges kooskõlas jumalike seadustega. Ainult niiviisi saate Teda tõeliselt austada.
Kes mõtleb teisiti, see kahtleb Looja, oma Jumala täiuslikkuses, sest kus on veel võimalik midagi muuta või parandada, seal ei ole ega ole kunagi olnud mingit täiuslikkust! Areng on midagi muud. See on siinses maailmas ette nähtud ja vajalik, kuid peab tingimata tulenema juba olemasolevate seaduste toimimisest. Kõik see ei saa aga kaasa tuua midagi niisugust, mida paljud usklikud peavad – eriti seoses Kristuse eluga – täiesti enesestmõistetavaks!
Ärgake lõpuks oma unelustest, olge iseenda vastu ausad! Olgu teile veel kord öeldud – Kõiksuses toimivate seaduste järgi on maiste inimeste kehaline sünd ilma eelneva füüsilise viljastamiseta niisama võimatu nagu seegi, et pärast maist surma tõstetaks füüsiline keha peenmateriaalsesse maailma, veel vähem animaalsesse või koguni vaimsesse! Ja kuna Jeesus pidi sündima siia maisesse ilma, siis pidi ka see sündmus alluma jämemateriaalse maailma kohta käivale jumalikule seadusele eelnevast füüsilisest viljastamisest.
Kui Jeesuse puhul olnuks kõik nii, nagu pärimustes räägitakse, siis pidanuks Jumal minema vastuollu iseenda seadustega. Seda ta ei saanud aga teha, sest ta on algusest peale täiuslik ning koos sellega on täiuslik ka tema tahe, mis avaldub universumi seadustes. Kes söandab ikka veel midagi muud mõelda, see kahtleb juba Jumala täiuslikkuses ning seega paratamatult ka Temas endas, sest Jumal ilma täiuslikkuseta ei oleks enam Jumal! Siin ei aita mingi keerutamine. Selle lihtsa loogika vastu ei saa inimvaim midagi parata, kui ka nii mõnegi senise tõekspidamise alustoed peaksid seeläbi kokku varisema. Siin saab olla ainult kas jaa või ei, kas kõik või mitte midagi. Mingit silda ei saa nende vahele luua, sest jumalikkuses – nagu ka kõiges, mis Jumalasse puutub – ei saa olla midagi poolikut!
Jeesus oli maiselt sigitatud, sest muidu poleks saanud võimalikuks tema maine sündimine.
Ainult vähesed mõistsid tookord, et taevasse tõusnud täht tunnistas ettekuulutuse täitumist. Sellest said aru ka Maarja ise ning Joosep, kes vapustatult oma näo kõrvale pööras.
Kolm kuningat leidsid küll tee sõime juurde ning andsid üle kaasatoodud maised kingitused, kuid jätsid pärast seda lapsukese kaitsetult sinnapaika, kuigi nad oleksid pidanud tema maist teed oma rikkuse ja võimuga tasandama, et talle tema ülesande täitmisel mingit häda ei juhtuks. Nad ei suutnud oma kõrget kutset täielikult mõista, kuigi valgustatus aitas neil lapsukese üles leida.
Rahutus kihutas Maarja Naatsaretist eemale ning Joosep, kes nägi tema vaikset kannatamist ja igatsust, tuli tema soovile vastu, et vaid talle rõõmu valmistada. Ta jättis oma puutöökoja juhatamise kõige vanemale oma abilistest ja reisis koos Maarja ning lapsega kaugele maale. Töös ja igapäevastes muredes tuhmus mõlemas pikkamööda mälestus säravast tähest, sest ka Jeesuses ei ilmnenud noorusaastail midagi ebatavalist, vaid ta oli täiesti nagu iga teinegi laps.
Alles pärast kodulinna tagasipöördumist, juba oma surivoodilt selle kõrval üksinda seisvale Jeesusele viimast pilku heites nägi Joosep, kes oli alati olnud talle kõige parem isalik sõber, Jeesuse kohal risti ja tuvi. Vapustatult olid tema viimased sõnad: „Niisiis oled see ikkagi sina!“
Jeesus ise ei teadnud sellest aga midagi, kuni miski hakkas teda tõmbama Johannese poole, kelle kohta ta oli kuulnud, et too kuulutab Jordani ääres tarka õpetust ja ristib seal inimesi.
Maise ristimistalitusega algas Missiooni elluviimine kogu materiaalses maailmas. Side oli silmadelt langenud. Sel hetkel jõudis ka Jeesus äratundmisele, et just tema pidi inimkonnale edastama Isa sõna.
Kogu tema elu avaneb teie ees sellisena, nagu see tegelikult oli, vabastatuna inimaju kootud fantaasiarüüst! Selle sündmusteringi sulgumisega kuulutab kohus kõigile, et Tõde on võidule pääsenud, mida vaevalt keegi söandab enam kunagi varjutama hakata!
Kuni ränkraske teekonnani Kolgatale võitles Maarja endas kahtlustega, mida tugevdas emalik mure oma poja pärast. Täiesti inimlik, ei midagi üleloomulikku. Alles seal tunnetas ta lõpuks oma poja missiooni, ning koos selle äratundmisega tuli ka uskumine.
Aga nüüd, kui taevane täht on uuesti tõusmas, lunastatakse Jumala armu läbi koos kõikide muude eksimustega ka nende teod, kes tookord suurendasid Kristuse kannatusi tahtmatult, mitte oma põikpäisusest ega pahatahtlikkusest, ning kes nüüd, tsükli lõpus, on jõudnud tõelise äratundmiseni ning tahaksid oma hoolimatust või eksimusi heastada.
Koos särava tähega tõuseb heastamissoovist ka nende lunastus. Rõõmuhõiskeis võivad vabanenud tänada siis Teda, kes oma tarkuses ja headuses on loonud sellised seadused, mille järgi igaüks peab ise enda üle õigust mõistma ja ennast ka lunastama.