KAHE maailmanägemuse teravast vastasseisust pole seni saanud veel juttugi olla. Seepärast ei ole ka „võitlus“ just kõige sobivam sõna väljendamaks mõistuseinimeste ja tegelike tõeotsijate vahelisi suhteid.
Kõik seni toimunu on piirdunud intellektuaalide ühekülgsete rünnakutega, mille ilmne alusetus ja sageli ka naeruväärsus peaks igale erapooletule vaatlejale silma torkama. Pilked, solvangud ja isegi otsene vaenulikkus jälitavad kõiki neidki, kes vaikselt ja tagasihoidlikult püüavad iseennast puht vaimselt arendades kõrgemale tõusta. Alati leidub keegi, kes on valmis seda laadi edasipürgijaid kas naeruvääristamise või jõuga kinni hoidma ning masside nürimeelsesse oleskellu ja silmakirjatsemisse tagasi summa.
Seeläbi on paljud pidanud saama lausa märtriteks, kuna mõistuseinimeste poolel pole olnud mitte ainult tohutud rahvahulgad, vaid ka maised võimukandjad. Kõik, mida neilt võib üldse oodata, on selgesti näha juba sõnast „mõistus“ – kitsarinnaline piirdumine tunnetuses ainult puht maise valdkonnaga, niisiis ainult väikese osaga tegelikust olelusest.
Pole raske taibata, et inimkonnale ei saa sellest tulla midagi terviklikku ega üleüldse midagi head, sest tema olelus ju kulgebki peamiselt nendes sfäärides, mille eest mõistuseinimesed end ise sulgevad. Eriti tähtis on seejuures silmas pidada, et just tühiselt lühike maise elu periood peab saama kogu eksistentsi oluliseks pöördepunktiks, mis mõjutab otsustavalt ka mõistuseinimestele täiesti kättesaamatuid valdkondi.
See suurendab tohutult niigi juba sügavale langenud mõistuseinimeste vastutust, mis raske koormana veab neid üha kiiremini nende endi valitud eesmärgi poole, kuni lõpuks tuleb neil paratamatult maitsta selle vilju, mida nad ise on üleolevalt ja visalt jutlustanud.
Mõistuseinimeste all tuleb mõista neid, kes annavad end tingimusteta iseenda mõistuse meelevalda. Kummalisel kombel on nad juba tuhandeid aastaid uskunud, et neil on täielik õigus oma piiratud arusaamu nii seaduse kui ka jõuga neilegi peale suruda, kes tahaksid elada teistsuguste veendumuste järgi. See täiesti põhjendamatu enesekindlus tuleneb jälle ainult nende inimeste piiratud arusaamisvõimest, mis ei suudagi kõrgemale tõusta. Just see piiratus lasebki neil jõuda nii-öelda mõistuse tippu, millest tekivad paratamatult taolised suurelised kujutlused, sest nad usuvad, nagu seisaksid nad tõepoolest juba kõige kõrgemal astmel. Nende endi jaoks see ju nii ongi, kuna sealt läheb piir, millest nad ei suuda üle astuda.
Tõeotsijate vastu suunatud rünnakute sageli lausa seletamatu raevukuse taga on lähemal vaatlusel selgesti tunda pimeduse piitsavihinat. Harva on selles vaenulikkuses leida mingitki jälge ausameelsest taotlusest, mis võiks seda tihtipeale šokeerivat suhtumisviisi veidigi vabandada. Enamasti on tegemist ainult pimeda lausvihaga, milles puudub igasugune asjalik loogika. Seadke end korraks erapooletu kõrvaltvaataja rolli – kui sageli võib leida kirjutisi, milles püütaks mõne tõeotsija seisukohtadesse tõepoolest ka objektiivselt süveneda?!
Nende rünnakute sisuline mannetus on väga silmatorkav just seetõttu, et nad ei jää kunagi täiesti objektiivseks! Alati püütakse neis kas varjatult või avalikult loopida pori tõeotsija isiku pihta. Seda teevad aga ainult need, kes ei suuda öelda midagi asjalikku! Ühegi tõeotsija ega ka tõetooja sõnum pole ju tema isikus, vaid selles, mida ta räägib.
Uurida tuleb sõnumit, mitte isikut! Mõistuseinimesed tahavad aga alati näha kõigepealt inimest ennast ja alles siis vaatavad, kas üldse tasubki tema sõnumit kuulata. Oma kitsapiirilise kujutlusvõime tõttu nad lausa vajavad selletaolist välist tuge, sest nad peavad kindlasti klammerduma millegi välise külge, et mitte jalgealust kaotada. See kaardimajake, mida nad niiviisi püstitavad, ei suuda inimloomust tõeliselt rahuldada ja on edasiminekul suureks takistuseks.
Kui nad oleksid eneses seesmiselt kindlad, siis laseksid nad lihtsalt faktidel üksteise vastu kõnelda ja jätaksid isiklikud asjaolud hoopis kõrvale. Seda nad aga ei suuda. Nad väldivad seda sihilikult, sest nad tunnevad või kohati isegi teavad, et korralikult läbiviidud turniiril lendaksid nad kiiresti sadulast. Tihtipeale kuuldavad iroonilised märkused isehakanud jutlustajatest ja võhiklikust tõlgendamisest viitavad aga niivõrd naeruväärsele enesekindlusele, et igale tõsimeelsele inimesele on otsekohe selge – siin püütakse kramplikult varjata iseenda seesmist tühjust, seda odavate dekoratsioonidega kinni katta.
Niisuguse kohmaka strateegiaga ei jõua kuigi kaugele. Sellega tahetakse asetada ebamugavaks kujuneda võiv tõeotsija kaasinimeste silmis juba algusest peale justnagu madalamale pulgale, kui mitte lausa naeruvääristada või vähemalt diletantide hulka arvata, et teda siis enam tõsiselt ei võetaks.
Kogu sellise käitumisega tahetakse ära hoida, et keegi kuulduga üleüldse tõsiselt tegeleks. Selle taga pole aga hoopiski mure kaasinimeste pärast, kelle sisemine areng võiks eksiõpetuse tõttu pidurduda, vaid ebamäärane kartus oma mõjukust kaotada. Seeläbi oleksid nad sunnitud ise põhjalikumalt asjade olemusse süvenema ning muutma nii mõndagi seni vääramatuks peetud ja mugavat seisukohta.
Nende vaadete nõrkus, milles sisalduvad ohud ei saa ühelegi mõtlejale märkamata jääda, avaldubki just sagedastes vihjetes diletantsusele, iseäralikus ülalt alla vaatamises nende peale, kes pole end ümbritsenud jäikade intellektuaalsete konstruktsioonide müüriga, kes tegelikult oma peenema ja iseseisvama tunnetuse tõttu seisavad tõele palju lähemal. Nendest mõistusejüngritest ei saa kunagi erapooletuid õpetajaid ega teejuhte, sest oma suurelisuses on nad Loojast ning tema tegudest palju rohkem eemaldunud kui keegi teine.
Ka religioonide arengu tundmine koos kõikide nende vigade ja eksitustega ei too inimest oma Loojale lähemale. Niisama vähe aitab sellele kaasa piibli või mõne muu religiooni väärtteoste mõistuslik tõlgendamine.
Mõistus on seotud ruumi ja ajaga ning jääb seetõttu alati maiseks. Jumalikkus ning seega ka Jumala ja Tema tahte tunnetamine on aga ajast, ruumist ning üldse igasugusest muutumisest kõrgemal ega ole meie kitsapiirilise mõistusega kunagi hõlmatav.
Sel lihtsal põhjusel ei saa mõistus tuua selgust ka igavikulistes väärtustes, sest tegemist oleks ilmse vastuoluga. Ja kui keegi nüüd nendes küsimustes rõhutab oma ülikooliharidust või vaatab halvustavalt sõltumatu hoiakuga inimeste peale, siis näitab ta sellega ainult oma ebakompetentsust ja piiratust. Iga mõtlev inimene tunnetab otsekohe nende ühekülgset lähenemisviisi ja suhtub ise ettevaatusega nendesse, kes seesugusel kombel neid endid ettevaatusele manitsevad!
Ainult kutsutud saavad olla tõelised õpetajad. Kutsutud – see tähendab need, kellel on olemas vajalikud võimed, mis ei küsi ülikoolihariduse järele, vaid eeldavad peenemaid tundevõnkeid ja vastuvõtlikkust, mis on suuteline tõusma üle ruumi ja aja ning seega üle maiste arusaamade piiratuse.
Liiati hindab iga seesmiselt vaba inimene mingit fakti või õpetust alati selle järgi, mida see endast kujutab. Esitaja isiku tähtsustamine on aga kõige selgem tunnistus uurija sisulisest küündimatusest. Kuld on kuld ühtviisi nii kuninga kui ka kerjuse käes.
Neid ilmselgeid tõdesid püütakse kangekaelselt ignoreerida või moonutada just vaimuinimestele kõige olulisemates küsimustes. Tulemused on mõistagi niisama tühised nagu äsjases näites peotäie kullaga, sest need, kes tõepoolest tõsiselt otsivad, ei lase end sedalaadi võtetega küsimuse sisulisest uurimisest kõrvale meelitada. Kes aga neile mõjutustele järele annavad, need ei ole veel küpsed Tõde vastu võtma. Tõde ei ole niisuguste otsijate jaoks.
Aga kaugel pole ka see tund, mil peab algama enneolematu võitlus. Ühepoolsel üleolekul on lõpp. Järgneb jõuline vastupealetung, mis hävitab igasuguse võltsi suurelisuse.